Kui Kristus ei viska ära seda, kelle inimesed on maha kandnud

On inimesi, kelle kohta maailm ütleb liiga kiiresti: temast ei saa enam asja. On inimesi, kelle minevik pannakse neile nimeks, justkui oleks inimese kõige halvem päev tema igavene identiteet. On neid, kelle eksimused, häbi, läbikukkumised, sõltuvused, vangistused, katkised suhted, valed otsused ja pimedad aastad on muutunud teiste silmis nagu pitseriks otsaees. Inimesed võivad mäletada sinu haavu paremini kui sinu paranemist. Inimesed võivad meenutada sinu kukkumist kauem kui sinu ülestõusmist. Inimesed võivad rääkida sinu vanast loost ka siis, kui Jumal on juba alustanud uut.

Aga evangeeliumi üks kõige vägevamaid tõdesid on see: inimene ei kuulu lõplikult inimeste hinnangu alla. Inimene seisab viimaks Jumala ees. Ja Jumal ei vaata inimest ainult selle järgi, kust ta on läbi käinud, vaid ka selle järgi, kelle poole ta nüüd pöördub. Kristus ei eita pattu. Kristus ei tee kurja heaks. Kristus ei nimeta pimedust valguseks. Aga Kristus teeb seda, mida ükski külm religioosne kohtumõistmine ei suuda teha: Ta astub inimese häbi keskele, nimetab tõe tõeks, kutsub patust välja ja annab murtud inimesele uue alguse.

See ongi ristiusu üks suurimaid imesid. Jumal ei päästa inimest sellepärast, et inimene suudaks end ise piisavalt ilusaks parandada. Jumal päästab inimese sellepärast, et Kristus on tulnud otsima ja päästma kadunut. Kui pääste oleks ainult laitmatute, puhaste, korrektselt õnnestunute ja veatute päralt, siis jääks taevas tühjaks. Aga kui pääste on Kristuses, siis avaneb lootus ka sellele, kes tuleb mitte oma saavutustega, vaid murtud südamega.

Pühakiri ei varja inimeste katkiolekut. Aabraham kartis ja eksis. Mooses tappis inimese ja põgenes. Taavet langes rängalt. Peetrus salgas Issanda. Paulus kiusas kogudust. Maarja Magdaleena oli inimene, kelle elu kandis sügava pimeduse jälgi. Samaaria naine kandis oma hinge sees purunenud suhete ja häbistava maine raskust. Ometi ei ole Jumala Sõna neid inimesi meile andnud selleks, et me õpiksime pattu õigustama. Ta on andnud need lood selleks, et me näeksime: Jumala arm ei ole nõrk. Jumala arm on nii püha, et ta ei jäta inimest pattu, ja nii vägev, et ta ei jäta inimest põrmu.

Kristus ei ole patu kaasosaline. Kristus on patu võitja. Sellepärast ei tähenda arm kunagi seda, et inimene jääb samaks ja nimetab seda vabaduseks. Tõeline arm ei ole kattevari mässule, vaid vägi uueks eluks. Kui Kristus puudutab inimest, siis Ta ei ütle: jää oma pimedusse rahulikult edasi. Ta ütleb: tõuse, tule välja, järgi mind. Aga Ta ütleb seda nii, et isegi kõige häbistatum inimene võib uskuda, et temalgi on veel võimalik tõusta.

Siin peab kogudus olema väga ettevaatlik, sest kogudus võib mõnikord omaenda Issandast maha jääda. Me võime kuulutada armu lauludes, aga käituda kohtumõistmises nagu arm oleks ohtlik. Me võime rääkida uuestisünnist, aga kohelda inimest nii, nagu tema vana elu oleks tugevam kui Kristuse rist. Me võime uskuda, et Jumal andestas meile, aga kahelda, kas Ta suudab andestada kellelegi teisele. See on vaimulik pimedus, mida tuleb nimetada õigesti: see ei ole pühadus, vaid uhkus, mis on pannud selga pühaduse riided.

Pühadus ei tähenda halastuse puudumist. Pühadus tähendab, et Jumala tõde ja Jumala arm seisavad koos. Kui kogudus kaotab tõe, muutub ta maailmale sarnaseks. Kui kogudus kaotab armu, muutub ta variserlikuks kohtusaaliks. Kristuse kogudus ei tohi olla kumbagi. Ta peab olema paik, kus patt nimetatakse patuks, aga ka paik, kus patustaja võib kuulda: Kristuses on andeksandmine, puhastus ja uus elu.

See ei ole odav sõnum. Odav sõnum ütleks: ära muretse, kõik on niikuinii korras. Evangeelium ütleb midagi palju sügavamat: kõik ei ole korras, aga Kristus on tulnud seda korda tegema. Odav sõnum silub inimese haavu, kuid ei ravi neid. Evangeelium puhastab haava, isegi kui see valutab, ja paneb sinna armu rohu. Odav sõnum jätab inimese samasse vanglasse ja nimetab seda leppimiseks iseendaga. Evangeelium avab vangla ukse ja ütleb: mine nüüd valguse poole.

Kui Jeesus kohtus Samaaria naisega kaevul, ei alandanud Ta teda rahvahulga ees. Ta ei kasutanud tema minevikku tema hävitamiseks. Aga Ta ei varjanud ka tõde. Ta rääkis naise elust nii, et tõde lõikas, kuid ei tapnud. See on Kristuse imeline viis: Tema tõde ei tule selleks, et purustada inimest lõplikult, vaid selleks, et purustada vale, mille all inimene on elanud. Kristuse valgus võib olla valus, aga see ei ole julm. See paljastab selleks, et päästa.

Kui Peetrus salgas Jeesuse, oleks inimlik loogika võinud öelda: tema teenistus on läbi. Kes salgab Issanda kõige raskemal tunnil, see ei ole enam sobiv. Aga ülestõusnud Kristus ei tulnud Peetruse juurde selleks, et teda avalikult purustada. Ta tuli teda taastama. Ta küsis armastuse järele. Ta usaldas talle uuesti karjaseülesande. Peetruse lugu ütleb kogudusele igaveseks: Kristus ei taasta inimest pealiskaudselt, vaid sügavalt; mitte nii, et läbikukkumine unustatakse ilma tervenemiseta, vaid nii, et läbikukkumise haavast saab alandlikkuse ja armastuse paik.

See on väga tähtis. Jumal ei raiska inimese haavu, kui inimene annab need Tema kätte. Mineviku häbi võib Kristuse käes muutuda kaastundeks. Läbikukkumise valu võib muutuda tarkuseks. Murtud süda võib muutuda õrnaks südameks teiste murtute vastu. See, kes on ise armu saanud, ei peaks enam käima ringi kiviga käes. See, kelle Kristus on üles tõstnud, ei peaks olema esimene, kes teise maha surub. Kui Jumal on sind kandnud läbi sinu pimeduse, siis ära põlga seda, kes alles õpib valguse poole tulema.

Siin tuleb teha püha vahe. Andestus ei tähenda, et kurja tagajärjed kaovad alati kohe. Meeleparandus ei tähenda, et usaldus taastub ühe lausega. Uus algus ei tähenda, et inimene ei pea enam vastutama. Kristlik arm ei ole vastutuse vaenlane. Vastupidi, tõeline arm teeb inimese lõpuks võimeliseks vastutama ausalt, ilma eneseõigustuseta ja ilma põgenemiseta. Aga vastutus ei ole sama mis igavene hukkamõist. Inimene võib vastutada oma mineviku eest ja samal ajal mitte olla selle mineviku ori. Inimene võib tunnistada oma süüd ja samal ajal uskuda, et Kristuse veri räägib valjemini kui süüdistus.

Suur osa inimesi ei vaja kõigepealt keerulist teoloogilist vaidlust. Nad vajavad teadmist, kas Jumalal on nende jaoks veel ruumi. Kas koguduses on nende jaoks veel istekoht. Kas nende nimi võib veel olla midagi muud kui nende haav. Kas pärast pikka pimedust võib veel tulla hommik. Evangeeliumi vastus on: jah, Kristuses võib. Mitte ilma meeleparanduseta. Mitte ilma tõeta. Mitte ilma ristita. Aga Kristuses võib.

Sellepärast peab kogudus olema koht, kus langenud inimene ei kuule ainult seda, kui madalale ta langes, vaid ka seda, kui kõrgele Kristus võib ta tõsta. Kogudus peab olema koht, kus püha elu kutsutakse esile mitte hirmu ja häbiga, vaid Kristuse ligioluga. Häbi võib inimese hetkeks vaikseks teha, aga arm muudab südame. Hirm võib panna inimese väliselt käituma, aga arm sünnitab uue inimese. Inimeste surve võib tekitada näo, aga Kristuse arm loob südame.

Meie ajastu vajab seda sõnumit väga. Sest maailm on korraga nii patu suhtes leebe kui inimeste suhtes halastamatu. Ühest küljest öeldakse, et miski pole enam patt. Teisest küljest hävitatakse inimene ühe vea pärast avalikult ja lõplikult. Evangeelium ei ole kumbki. Evangeelium ütleb: patt on tõeline, aga ka arm on tõeline. Süü on tõsine, aga rist on suurem. Meeleparandus on vajalik, aga andestus on võimalik. Inimene on langenud, aga Kristus on üles tõusnud.

Kui seda mõista, siis muutub ka meie suhtumine teistesse. Me ei vaata enam inimest ainult tema katkise koha järgi. Me küsime: mida Kristus võib selles inimeses veel teha? Me ei nimeta kurja heaks, aga me ei nimeta ka inimest lootusetuks. Me ei ehita kogudust selliseks, kus keegi ei julge tunnistada oma võitlust. Me ei loo vaimulikku kultuuri, kus kõik peavad näima tugevad, kuigi paljud on seest katki. Kristuse kogudus peab olema tõe ja armu kodu, kus inimene ei pea valetama, et teda vastu võetaks, ega jääma pattu, et teda armastataks.

Kõige sügavam põhjus selleks on rist. Ristil näeme korraga kahte asja: kui tõsine on patt ja kui suur on Jumala armastus. Kui patt oleks väike asi, poleks risti vaja olnud. Kui Jumala armastus oleks väike, poleks Kristus ristile läinud. Rist lõpetab korraga kaks valet. Ta lõpetab vale, et patt pole oluline. Ja ta lõpetab vale, et patune inimene pole Jumalale oluline. Rist ütleb: patt on nii tõsine, et Jumala Poeg kandis selle kohtu; inimene on nii kallis, et Jumala Poeg andis end tema eest.

Sellepärast ei tohi me kedagi liiga kiiresti maha kanda. Mitte seda, kes on tulnud vanglast. Mitte seda, kes on tulnud sõltuvusest. Mitte seda, kes on tulnud purunenud abielust. Mitte seda, kes on tulnud valedest õpetustest. Mitte seda, kes on tulnud sügavast häbist. Mitte seda, kes alles õpib palvetama. Mitte seda, kes tuleb kirikusse väriseva südamega ja kardab, et kõik näevad ainult tema minevikku. Kristus näeb rohkem. Ja kui Kristus näeb rohkem, peab ka kogudus õppima nägema rohkem.

Võib-olla on just see inimene, keda inimesed täna kahtlustavad, homme tunnistaja Jumala armust. Võib-olla see, kelle minevikku kõige rohkem teatakse, saab kord kõige selgemalt kuulutada, et Kristus teeb uueks. Võib-olla see, kelle pisaraid täna keegi ei mõista, hakkab kord kuivatama teiste pisaraid. Jumala riigis ei ole haruldane, et arm teeb haavatust tervendaja, endisest vangist vabastuse kuulutaja, langenust alandliku teenija ja murtust tugeva tunnistaja.

Aga see sünnib ainult Kristuses. Mitte eneseimetluses. Mitte mässus. Mitte selles, et inimene õigustab oma vana elu. Mitte selles, et ta nõuab tunnustust ilma muutumiseta. See sünnib siis, kui inimene tuleb valguse kätte ja ütleb: Issand, halasta minu peale. See sünnib siis, kui inimene loobub valest, langetab relvad, tunnistab tõde ja usub, et Kristuse arm on suurem kui tema häbi. Seal algab uus elu.

Nii seisab koguduse ees püha ülesanne: hoida uks avatuna neile, kes tulevad meeleparanduses, ja hoida altar puhtana sellest, mis tahab pattu pühitseda. Need kaks ei ole vastandid. Need kuuluvad kokku. Kogudus, mis ei kutsu patust välja, ei armasta inimest piisavalt. Kogudus, mis ei usu taastamisse, ei usu evangeeliumi piisavalt. Kristus teeb mõlemat: Ta ütleb „mine ja ära tee enam pattu”, aga Ta ütleb seda inimesele, keda teised olid valmis kividega surnuks viskama.

Lõpuks ei jää inimese üle viimast sõna ütlema rahvahulk, kriitik, süüdistaja ega minevik. Viimane sõna kuulub Kristusele. Ja kui Kristus ütleb inimesele „tule”, siis ei ole ühelgi süüdistusel suuremat autoriteeti. Kui Kristus puhastab, siis ei tohi inimene iseennast igavesti mustaks nimetada. Kui Kristus taastab, siis ei tohi kogudus jääda kinni sellesse, mille Kristus on ristil võitnud. Kui Kristus annab uue nime, siis ei pea inimene enam elama vana häbi vangina.

Sellepärast on meie sõnum lihtne, aga igavesti vägev: ära tee pattu väikseks, aga ära tee Kristust veel väiksemaks. Ära nimeta pimedust valguseks, aga ära unusta, et valgus paistab pimeduses ja pimedus ei ole sellest võitu saanud. Ära õigusta kurja, aga ära mata inimest, keda Jumal võib veel üles tõsta. Ära ehita kogudust kohtumõistmise külmaks majaks, vaid Kristuse armu ja tõe koduks.

Sest inimene võib olla langenud, aga Kristus on üles tõusnud. Inimene võib olla süüdi, aga Kristus on kandnud süüd. Inimene võib olla häbistatud, aga Kristus on kandnud häbi. Inimene võib olla maha kantud, aga Kristus võib kirjutada tema loo uuesti.

Ja kui Kristus kirjutab inimese loo uuesti, siis ei kirjuta Ta seda odava tindiga. Ta kirjutab selle verega, mis voolas ristil. Ta kirjutab selle armuga, mis ei valeta. Ta kirjutab selle tõega, mis teeb vabaks. Ta kirjutab selle ülestõusmise väega, mis ütleb igale murtud südamele: sinu lugu ei pea lõppema seal, kus inimesed arvasid, et see lõppes.

Kristuses on veel tee. Kristuses on veel lootus. Kristuses on veel uus algus. Kristuses ei ole maha kantud inimene lõplikult kadunud, vaid võib saada elavaks tunnistuseks sellest, et Jumala arm on suurem kui inimese minevik.