Vaimuliku tunnistus

Ma ei ole eeskuju selles mõttes, et mind tuleks imetleda või pidada inimeseks, kes on pattudest kõrgemal. Ma ei ole jumal ega masin. Olen inimene, kes elab Jumala armust üks päev korraga.

Minu elu ei ole olnud sirge ega lihtne. Olen langenud nii tegudes kui ka südames. Olen tundnud patu, sõltuvuste, viha, uhkuse, kibeduse ja vana elu raskust. Ma tean, mida tähendab eksida, mida tähendab murduda, mida tähendab võidelda iseendaga ning mida tähendab seista Jumala ees ilma maskita.

Ma ei räägi sellest kui millestki, mis oleks lihtsalt kauge minevik. Ma vajan ka täna Jumala armu oma nõrkuste ja vanade mustritega võitlemisel, päev haaval.

Ma ei kuuluta inimestele ülevalt alla. Ma räägin inimesena, kes seisab nende kõrval. Sest ma tean, mis on langeda, aga ma tean ka seda, mis on Jumala armust uuesti tõusta.

Ma ei väida, et olen kohale jõudnud. Ma olen teel. Iga päev vajan ma Jumala andestust, juhtimist ja halastust. Aga ma võin tunnistada: Jumal ei ole mind maha jätnud. Tema arm on hoidnud mind pöördumast tagasi vana elu pimeduse juurde ning juhib mind, ka komistades, valguse poole.

Minu kutsumus vaimulikuna ei põhine sellel, et ma oleksin täiuslik, vaid sellel, et Jumal on osutanud armu patusele inimesele. Sellepärast tahan ka mina kuulutada mitte iseennast, vaid Kristust — Teda, kes päästab, taastab, parandab ja annab inimesele uue alguse.

„Ustav on see sõna ja väärib täiesti vastuvõtmist, et Kristus Jeesus on tulnud maailma päästma patuseid, kelle seast esimene olen mina."

1. Timoteosele 1:15

Keda ma teenin — ja miks

Teenin just haavatuid, tõrjutuid ja neid, kellel on raske kogudusse tulla, sest ma tean ise, mida tähendab olla katki, süü all, häbiga võitlev ja inimestest valesti mõistetud.

Ma ei vaata inimese minevikku selleks, et teda hukka mõista, vaid selleks, et näha, kuhu Kristuse arm saab sisse tulla.

Minu elus on olnud raskeid ja valusaid peatükke, mida ma ei õigusta ega pisenda. Olen pidanud õppima meeleparandust, vastutust, andestuse vastuvõtmist ja vana elu hülgamist. Kõiges selles ei ole minu lootus minu enda tugevuses, vaid Kristuse armus.

Ma ei räägi oma minevikust selleks, et seda õigustada, romantiseerida või kasutada vaimuliku autoriteedi alusena. Minevik ei anna inimesele õigust juhtida; Kristuse arm kutsub inimest meeleparandusse, alandlikkusse ja vastutusse. Just seetõttu tahan teenida läbipaistvalt, Pühakirja all, koguduse vastutuse all ja teadlikult selgete piiridega.

Sellepärast on minu südames eriline koht nende jaoks, kes tunnevad, et nad ei mahu tavapärasesse koguduse vormi, kellel on küsimusi, valu, hirmu või tunne, et nad on juba maha kantud.

Ma usun, et Jeesus ei tulnud otsima täiuslikke, vaid kadunuid, haavatuid ja väsinuid, et neid tervendada, taastada ja tõe sisse juhtida.