Vaimuliku tunnistus

Ma ei ole eeskuju selles mõttes, et mind tuleks imetleda või pidada inimeseks, kes on pattudest kõrgemal. Ma ei ole jumal ega masin. Olen inimene, kes elab Jumala armust üks päev korraga.

Minu elu ei ole olnud sirge ega lihtne. Olen langenud nii tegudes kui ka südames. Olen tundnud patu, sõltuvuste, viha, uhkuse, kibeduse ja vana elu raskust. Ma tean, mida tähendab eksida, mida tähendab murduda, mida tähendab võidelda iseendaga ning mida tähendab seista Jumala ees ilma maskita.

Ma ei räägi sellest kui millestki, mis on täielikult seljataga — ma võitlen mõne asjaga praegugi, päev haaval, Jumala armust.

Ma ei kuuluta inimestele ülevalt alla. Ma räägin inimesena, kes seisab nende kõrval. Sest ma tean, mis on langeda, aga ma tean ka seda, mis on Jumala armust uuesti tõusta.

Ma ei väida, et olen kohale jõudnud. Ma olen teel. Iga päev vajan ma Jumala andestust, juhtimist ja halastust. Aga ma võin tunnistada: Jumal ei ole mind maha jätnud. Tema arm on hoidnud mind pöördumast tagasi vana elu ja kuritegude juurde ning juhib mind, ka komistades, valguse poole.

Minu kutsumus vaimulikuna ei põhine sellel, et ma oleksin täiuslik, vaid sellel, et Jumal on osutanud armu patusele inimesele. Sellepärast tahan ka mina kuulutada mitte iseennast, vaid Kristust — Teda, kes päästab, taastab, parandab ja annab inimesele uue alguse.

„Ustav on see sõna ja väärib täiesti vastuvõtmist, et Kristus Jeesus on tulnud maailma päästma patuseid, kelle seast esimene olen mina."

1. Timoteosele 1:15