Kui sa kukud uuesti — Kristus on sinu pärast juba palunud

Miks uuesti langenud usklik ei ole silmakirjatseja ega lootusetu juhtum — ja miks Kristuse palve Peetruse pärast kehtib ka täna sinu kohta.

Põhikirjakoht: Luuka 22:31–34. Tugitekstid: Õpetussõnad 24:16; Miika 7:8; Psalm 37:24; 1. Moosese 3:8–10; Psalm 32; Psalm 51; 1. Johannese 1:8–9; 2:1; 2. Korintlastele 7:10; Roomlastele 6:1–2; 8:1, 34; 1. Korintlastele 10:12–13; Heebrealastele 4:15–16; 7:25; Galaatlastele 6:1–2; Jaakobuse 5:16; Johannese 18:18; 21:9–17; Nutulaulud 3:22–23.

Sissejuhatus: kukkumine, millest kogudustes vaikitakse

On inimesi, kes on juba kord tõusnud. Nad tulid pimedusest välja. Nad tunnistasid Kristust. Nad palvetasid, nende elu muutus, ja teised nägid seda. Võib-olla rääkisid nad oma pöördumisest teistele. Võib-olla ütlesid nad kellelegi: „Ma olen sellest vaba.”

Ja siis nad kukkusid uuesti.

Vana muster tuli tagasi. Vana klaas, vana ekraan, vana viha, vana vale, vana suhe, vana uhkus. Mõnikord ühe õhtuga, mõnikord pika vaikse triivimise lõpus. Ja nüüd kannavad nad koormat, mis on raskem kui enne pöördumist. Sest enne pöördumist oli neil patt. Nüüd on neil patt ja lisaks teadmine: ma teadsin paremini. Ma olin juba vaba. Ma ütlesin inimestele, et Kristus on mind muutnud. Ja ma tegin seda ikkagi.

Sellest räägitakse kogudustes vähe, sest see on ebamugav. Pöördumislugusid armastame kuulda. Aga lugu sellest, mis juhtub, kui pöördunud inimene kolm aastat hiljem samasse auku kukub, jääb enamasti rääkimata. Ja kuna sellest ei räägita, arvab uuesti kukkunu, et ta on ainus. Et kõik teised püsivad püsti, ainult tema mitte. Et tema pöördumine oli võlts, sest tõeline usklik ju ei kuku.

Just siis astub ligi süüdistaja. Tema hääl on pärast kukkumist eriti vali ja eriti vaga. „Sa oled silmakirjatseja.” „Sinu pöördumine oli teater.” „Jumal andis sulle võimaluse, ja sa raiskasid selle.” „Ära nüüd enam palveta — see oleks solvav.” „Ära mine pühapäeval kogudusse. Sa reostad seda.” „Kui sa oleksid päriselt päästetud, ei oleks sa seda teinud.”

Need laused ei ole Kristuse hääl. Need on sama hääle jätk, mis kolm tundi enne kukkumist sosistas: „Tee seda, see pole nii hull.” Enne langust vähendab ta pattu. Pärast langust suurendab ta süüd. Mõlemal korral valetab ta — ja mõlemal korral on tal üks eesmärk: et sa ei läheks tagasi Jumala juurde.

Sellepärast tuleb uuesti kukkunud inimesele öelda tõde. Mitte odavat tõde, mis ütleb, et midagi ei juhtunud. Vaid evangeeliumi tõde, mis ütleb: juhtus midagi tõsist — ja Kristus on sinu pärast juba palunud.

Jeesus teadis kukkumisest enne, kui Peetrus seda uskuda suutis

Viimasel õhtul enne risti pöördus Jeesus ühe jüngri poole nimepidi. Mitte Juudase, vaid Peetruse poole — selle, kes oli kõige kindlam, kõige valjem, kõige valmim.

„Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu! Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!” (Luuka 22:31–32)

Peetrus vastas nii, nagu vastab iga inimene, kes veel ei tea, kui nõrk ta on: „Issand, ma olen valmis minema sinuga niihästi vangi kui surma!” (Luuka 22:33) Ja Jeesus ütles talle, et enne kukelaulu salgab ta Tema kolm korda.

Pane tähele, mida see lõik uuesti kukkunud inimesele ütleb. Siin on viis asja, millest võib kinni hoida ka kõige pimedamal hommikul.

Esiteks: Jeesus ei olnud üllatunud. Ta teadis Peetruse kukkumist enne, kui Peetrus seda ise uskuda suutis. Sinu kukkumine ei üllatanud taevast. Kristus ei vaadanud sind eile õhtul kohkunult, nagu oleks Ta sinu suhtes eksinud. Ta tundis sind läbi ja lõhki juba siis, kui Ta sind kutsus. Ta kutsus sind kõike teades.

Teiseks: Ta palus enne kukkumist. „Mina olen sinu pärast Jumalat palunud.” Mitte pärast, kui Peetrus oli end kokku võtnud. Enne. Kristuse eestpalve ei ole tasu hea käitumise eest, vaid kaitse enne lahingut. Sinu pärast paluti enne, kui sa kukkusid.

Kolmandaks — ja see on kõige tähtsam — Ta ei palunud, et Peetrus ei kukuks. Ta palus, et Peetruse usk ei lõpeks. Vahe on tohutu. Jeesus ei lubanud Peetrusele kukkumisvaba elu. Ta lubas talle, et kukkumine ei saaks viimaseks sõnaks. Ka meile ei ole tõotatud, et me ei komista kunagi. Meile on tõotatud Eestpaluja, kes hoiab, et usk ei kustuks.

Neljandaks: Ta rääkis tagasipöördumisest kui kindlast asjast. „Kui sa ükskord pöördud.” Mitte „kui sa võib-olla juhtud pöörduma”, vaid „kui sa ükskord pöördud” — nii, nagu räägitakse hommikust, mis tuleb. Jeesus kõneles Peetruse tuleviku üle enne, kui Peetrus oli oma halvimasse tundi jõudnud. Ta nägi juba siis mitte ainult salgajat, vaid ka tagasipöördujat.

Viiendaks: Ta andis kukkunule ülesande. „Siis kinnita oma vendi.” Peetruse teenistus ei lõppenud tema kukkumisega. Kummalisel kombel algas see osa tema teenistusest just kukkumise järel. Kes on ise kukkunud ja Kristuse käest üles tõstetud, oskab kinnitada vendi teisiti kui see, kes on alati püsti seisnud.

Kristus ei palunud, et Peetrus ei kukuks. Ta palus, et kukkumine ei saaks viimaseks sõnaks.

Ja veel üks asi sõelumise kohta. Saatan tahtis Peetrust sõeluda, et ta hävitada. Jumal lubas sõelumist, et sellest kukuks välja see, mida Peetrus ei osanud ise ära visata: „Kui ka kõik taganevad, siis mina küll mitte!” (Markuse 14:29) Jumal ei pannud Peetrust salgama — Peetrus kukkus omaenda nõrkusest ja hirmust. Kuid Jumal pööras selle kukkumise nii, et tuhaks põles Peetruse usk iseendasse, mitte Peetruse usk Kristusesse. Mees, kes ütleb „mina küll mitte”, ei sobi veel karjaseks. Mees, kes on nutnud kibedasti ja ikkagi tagasi tulnud, sobib.

Mõnikord on kukkumise kõige valusam osa see, et see võtab meilt ära enesekindluse. Ja mõnikord on see just see, mida Jumal tahtis meilt võtta.

Kaks jüngrit, kaks kukkumist, kaks teed

Samal ööl kukkus kaks jüngrit. Juudas andis Jeesuse ära. Peetrus salgas Jeesuse. Mõlemad olid kolm aastat Tema kõrval kõndinud. Mõlemad olid näinud imesid. Mõlemad kukkusid raskelt. Ja mõlemad kahetsesid.

See tuleb öelda selgelt: ka Juudas kahetses. Pühakiri ütleb, et kui ta nägi, et Jeesus oli mõistetud surma, kahetses ta ja viis kolmkümmend hõberaha tagasi (Matteuse 27:3–4). Ta ütles välja: „Ma olen teinud pattu.” Ja Peetrus puhkes sealt välja minnes kibedasti nutma (Luuka 22:62). Kaks meest, kaks kahetsust, kaks pisaraist nägu.

Erinevus ei olnud selles, kumb kahetses siiramalt. Erinevus oli suunas, kuhu nad oma kahetsusega läksid.

Juudas läks preestrite juurde ja püüdis asja ise korda teha — viia raha tagasi, tasuda võlg, tühistada tegu. Kui see ei õnnestunud, ei läinud ta Jeesuse juurde. Ta läks meeleheite teed, ja see tee lõppes pimeduses. Peetrus ei suutnud midagi korda teha. Ta ei saanud oma sõnu tagasi võtta. Ta ei saanud kukelaulu tagasi kerida. Ta suutis ainult ühte: jääda jüngrite juurde ja oodata hommikut. Ja kui hommikul öeldi, et haud on tühi, jooksis ta (Johannese 20:3–4).

Paulus nimetab neid kahte teed täpselt:

„Jah, Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta, maailma kurvastus toob aga surma.” (2. Korintlastele 7:10)

Maailma kurvastus vaatab iseendasse ja ütleb: „Ma olen rikkunud kõik. Ma pean sellega ise hakkama saama. Ma ei väärigi enam Tema juurde minna.” See kurvastus võib olla väga siiras, väga pisarane, väga sügav — ja ometi viib see surma, sest tal ei ole aadressi. Ta ei lähe kellegi juurde. Ta jääb iseendasse kinni või põgeneb veel sügavamale pattu, et valu vaigistada.

Jumalale meelepärane kurvastus vaatab sama kukkumist, tunneb sama valu — aga läheb sellega Kristuse juurde. Ta ei ütle: „Ma ei vääri.” Ta ütleb: „Ma ei vääri, ja ometi Ta kutsub.” Ta ei püüa võlga ise tasuda. Ta viib võla sellele, kes on juba tasunud.

Erinevus ei olnud kukkumise suuruses. Erinevus oli suunas, kuhu mehed pärast kukkumist läksid.

Siin peab olema väga ettevaatlik ja väga õrn. Juudase lõppu ei tohi kasutada ähvardusena kellegi vastu, kes praegu meeleheite äärel seisab. Vastupidi — see lugu on kirjutatud selleks, et keegi ei peaks tema teed kordama. Kui sinu kahetsus tahab sind viia iseendasse, pimedusse, üksindusse või mõttele, et sinust ei ole enam midagi järel, siis kuula: see on maailma kurvastus, ja see valetab sulle. Tee, mis tahab sind viia Jeesuse juurde — kohmakalt, häbenedes, sõnadeta —, on Peetruse tee. Ja see tee lõpeb hommikuga.

Kukkumine ei ole sama, mis maha jäämine

Pühakiri teeb vahet, mida süüdistaja püüab ähmaseks hõõruda.

„Sest õige langeb seitse korda ja tõuseb üles, aga õelad komistavad õnnetusse.” (Õpetussõnad 24:16)

Pane tähele, kes siin langeb. Mitte õel. Õige. Õige ei ole Pühakirjas inimene, kes kunagi ei kuku. Õige on see, kes tõuseb üles. Seitse korda ei ole ülempiir, vaid sõna „ikka ja jälle”. Jumala Sõna teadis juba tuhandeid aastaid tagasi, et Jumala rahva elu ei ole sirge joon, vaid tee, millel on ka kukkumisi. Ja ta ei nimetanud kukkujat õelaks. Ta nimetas ta õigeks — mitte tema kukkumatuse, vaid tema ülestõusmise pärast.

Prohvet Miika ütleb vaenlasele näkku:

„Ära rõõmusta minu pärast, mu vaenlane! Kui ma langen, siis ma tõusen üles; kui ma istun pimeduses, siis on Issand mulle valguseks.” (Miika 7:8)

Ja Taavet, kes teadis kukkumisest rohkem kui enamik meist:

„Kui ta langeb, ei kuku ta maha, sest Issand toetab ta kätt.” (Psalm 37:24)

Pane tähele: ta langeb — aga ta ei kuku maha. Siin on vahe, mida iga uuesti kukkunud inimene peab endale selgeks tegema. Kukkumine on sündmus. Maha jäämine on otsus. Kukkumine juhtub ühel õhtul, ühes nõrkuse tunnis, ühes vanas kohas. Maha jäämine on see, kui inimene ütleb: „Nüüd on kõik ükskõik,” ja jääb sinna, kuhu ta kukkus — lakkab palvetamast, lakkab tunnistamast, lakkab tulemast, laseb kukkumisel saada oma uueks nimeks.

Süüdistaja arvutus on lihtne: kukkumine võrdub identiteet. Sa kukkusid, järelikult sa oled kukkuja. Sa jõid, järelikult sa oled joodik. Sa valetasid, järelikult sa oled valetaja. Sa langesid vanasse, järelikult sa oledki vana. Aga evangeeliumi arvutus on teine: kukkumine on sündmus, mis tuleb viia risti alla. See ei ole nimi, mille alla tuleb elama jääda.

Kukkumine on sündmus. Maha jäämine on otsus. Kristus tuleb esimese juurde, et sa ei teeks teist.

Ja et keegi ei kuuleks siit valesti: see ei ole luba. Paulus küsib ja vastab ise:

„Mis me siis ütleme? Kas püsida patus, et arm suureneks? Ei, mitte sugugi.” (Roomlastele 6:1–2)

Arm ei ole kukkumise pehmendus, vaid ülestõusmise jõud. Kes kasutab armu selleks, et kukkumist ette planeerida, ei ole armu mõistnud. Aga kes kasutab oma kukkumist selleks, et armust loobuda, ei ole samuti armu mõistnud. Patt on tõsisem, kui kukkunu tahaks arvata. Ja arm on suurem, kui kukkunu julgeb loota. Mõlemat tuleb öelda korraga, samas lauses, sama hingetõmbega.

Aadam peitis end, Taavet tunnistas

Kukkumise järel on inimese esimene liigutus peaaegu alati sama, mis Eedeni aias: peitu. Aadam ja Eeva kuulsid Jumala häält ja peitsid end puude vahele. Kui Jumal küsis: „Kus sa oled?”, vastas Aadam: „Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära.” (1. Moosese 3:9–10)

Häbi ajab peitu. See ütleb: ära vasta kirjadele, ära võta telefoni, ära mine kogudusse, ära ava Piiblit, ära palveta, sest Jumal on ju vihane. Häbi teeb viigilehtedest riideid ja põõsastest kodu. Ja just seal, peidus, teeb pimedus oma kõige tõhusamat tööd — sest peidetud patt on tema territoorium. Ta ei pea sind ründama, kui sa ise oled end valgusest ära peitnud.

Taavet kirjeldab, mis juhtub inimesega, kes vaikib oma patu üle: tema luud-liikmed nõrkesid, ta oigas päevad läbi, Jumala käsi oli raskesti tema peal. Ja siis: „Oma patu ma andsin sulle teada” — ja siis andis Jumal tema patu süüteo andeks (Psalm 32:3–5). Vahe ei olnud selles, et Jumal muutus. Vahe oli selles, et Taavet tuli põõsast välja.

Kui Taavet oli langenud oma elu kõige raskemasse pattu, ei kirjutanud ta psalmi sellest, et see polnud nii hull. Ta kirjutas:

„Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!” (Psalm 51:12)

Ja ta teadis, mida Jumal tegelikult otsib:

„Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal.” (Psalm 51:19)

Johannes kirjutab sama tõde Uue Testamendi keeles:

„Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.” (1. Johannese 1:9)

Pane tähele: Jumal on ustav ja õige. Andestamine ei ole Jumala tujuküsimus ega sõltu sellest, kas Ta on täna hea meelega. See on Tema ustavuse ja õigluse asi — sest Kristus on selle eest maksnud. Kui sa tunnistad, ei pea sa lootma, et Jumal ehk seekord veel ühe korra läbi sõrmede vaatab. Sa toetud Tema iseloomule ja Tema Poja ristile.

Peidetud kukkumine mädaneb. Tunnistatud kukkumine paraneb.

Tunnistamine ei ole alandus. See on uks. Ja see uks on kukkumise järel palju lähemal, kui häbi sulle ütleb.

Enesekaristamine ei ole meeleparandus

On veel üks võltsing, mis pärast kukkumist tuleb vaga näoga. See ütleb: „Sa pead nüüd kannatama. Ära palveta kuu aega — sa ei ole väärt. Jää armulauast eemale. Vihka ennast, kuni oled piisavalt kannatanud. Siis ehk võid tagasi tulla.”

See kõlab alandlikuna. Tegelikult on see Juudase tee miniatuuris: püüd viia hõberahad ise tagasi. Püüd tasuda võlga, mille Kristus on juba tasunud. Enesekaristamine ei lisa risti külge naelutatud võlakirjale mitte ühtegi kustutatud rida. See ütleb vaikselt, et Kristuse veri ei olnud piisav ja et minu kannatus peab selle lõpuni viima. Kuid Pühakiri ei tunne sellist teoloogiat.

„Mu lapsed, seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Aga kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige.” (1. Johannese 2:1)

Johannes ütleb mõlemat. Ta kirjutab selleks, et me ei teeks pattu — ta ei pisenda kukkumist. Ja siis ütleb ta: aga kui keegi patustab. Mitte „kui keegi patustab, siis on ta läbi”. Vaid: siis on meil eestkostja. Advokaat. See, kes seisab Isa ees ja kõneleb meie eest — täpselt siis, kui süüdistaja kõneleb meie vastu.

Sellepärast ei ole julgus pärast kukkumist häbematus. See on usk. Heebrea kiri ütleb:

„Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!” (Heebrealastele 4:15–16)

„Parajal ajal.” Millal on uuesti kukkunud inimesele paras aeg minna armu aujärje ette? Mitte kuu aja pärast, kui ta on end piisavalt piinanud. Kohe. Sama õhtul. Sama tunni sees. Sest just siis on abi vaja, ja just siis tahab süüdistaja, et sa ootaksid.

Kuid siin tuleb öelda ka tõe teine pool, sest tõde ja arm käivad koos. Meeleparandus ei ole enesekaristamine, aga ta ei ole ka kerge „vabandust” ja edasi vana rada. Tõeline meeleparandus võtab vastutuse. Ta heastab, mis on heastatav — Sakkeus ei jäänud oma armusaamise juurde istuma, vaid hakkas tagasi maksma (Luuka 19:8). Ta kannab tagajärgi ausalt ja ei nõua, et teised need kohe ära unustaksid. Kui kukkumine haavas teisi inimesi — abikaasat, lapsi, kogudust, kedagi, kes sind usaldas —, siis on nende haav tõeline ja nende usaldus ei taastu ühe õhtuga. Andestus Jumala ees võib tulla kohe. Usaldus inimeste vahel ehitatakse uuesti aja, tõe ja muutunud käitumise kividest.

Enesekaristamine ei ole meeleparandus. See on püüd maksta võlga, mille Kristus on juba tasunud. Meeleparandus ei maksa võlga — ta võtab vastu, et see on makstud, ja hakkab elama nagu vaba inimene.

Vaimulik kainus: mida kukkumine võib sulle õpetada

Kukkumine ei ole kunagi hea. Aga Jumal ei raiska seda, kui inimene selle Tema kätte annab. Kaine kristlane ei kummarda kukkumist ega eita seda, vaid küsib ausalt: mida see mulle näitas?

Esiteks näitab kukkumine, kus maja oli valveta. Vähestel inimestel juhtub kukkumine selgel päeval, hea une ja palvetatud hommiku järel. Enamasti tuleb see väsimuse, üksinduse, viha, nälja või pika pinge lõpus; vanas kohas, vanas seltskonnas, vana telefoninumbri juures, „ainult korraks” avatud ukse taga. Kui sa vaatad oma kukkumisele ausalt otsa, näed sa peaaegu alati, et uks oli lahti juba tunde või päevi enne seda, kui sa sellest sisse astusid. See ei ole enesesüüdistamine. See on tarkus, mis aitab järgmine kord ukse varem sulgeda.

„Niisiis, kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks!” (1. Korintlastele 10:12)

Teiseks näitab kukkumine, et tahtejõud ei ole kojaomanik. Kes on kukkunud pärast seda, kui ta oli endale vandunud, et enam mitte kunagi, see teab: pelgalt otsustamine ei hoia maja. Maja hoiab see, kes selles elab. Sellepärast ei ole vastus kukkumisele „ma pingutan järgmine kord rohkem”, vaid „Issand, täida see tuba, mis jäi tühjaks”. Tühjast tahtejõust saab ainult uus kukkumine. Kristusega täidetud tuba on kindlus.

Kolmandaks — ja seda tuleb öelda väga otse — mõned kukkumised ei ole ainult vaimulik küsimus. Kui sama muster kordub ja kordub, kui sa lubad ja murrad ja lubad ja murrad, kui alkohol, uimastid, pornograafia, mängurlus või muu sõltuvus ei allu sinu otsustele, siis on tegemist ka keha, aju ja harjumusradadega, mis vajavad rohkemat kui pühapäevast palvet. See ei ole usu nõrkus. See on tõsiasi, et inimene on vaim, hing ja ihu, ja Kristus tuli lunastama kogu inimest. Palve ja sõltuvusravi, kogudus ja tugirühm, hingehoid ja arst ei ole vastandid. Kes häbeneb abi otsida, sest „kristlane peaks ise hakkama saama”, kuulab häält, mis ei ole Kristuse hääl. Häbi hoiab sind mustris. Alandlikkus viib sind abi juurde.

„Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.” (1. Korintlastele 10:13)

Väljapääs, mille Jumal valmistab, võib olla palve. See võib olla ka vend, kes su õhtul üles korjab; arst, kes su ravi määrab; tugirühm, kus sa esimest korda kuuled, et sa ei ole ainus. Jumal ei ole liiga uhke, et kasutada inimesi.

Neljandaks näitab kukkumine, et sa ei tohi võidelda üksi. Peaaegu iga uuesti kukkunud inimene kukkus üksinduses. Keegi ei teadnud tema võitlusest. Ta tahtis seda ise ära lahendada. Jaakobus ütleb:

„Tunnistage siis üksteisele patud üles ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks!” (Jaakobuse 5:16)

Üks inimene, kes teab tõde ja palvetab su eest, on tugevam kaitse kui sada head kavatsust. Leia ta. Räägi talle. Anna talle õigus küsida, kuidas sul läheb, ka siis, kui sa ei taha vastata.

Mida teha esimesel tunnil pärast kukkumist

Kukkumise järgne esimene tund otsustab sageli rohkem kui järgnev kuu. Just seal valitakse Juudase või Peetruse tee. Siin on, mida teha — mitte valemina, vaid teena.

Ära põgene. Pöördu kohe. Mitte pärast nädalast karistusaega, mitte siis, kui tunne on parem. Kohe, sama tunni sees, sealsamas, kus sa oled. Kui sa kukud, kuku Kristuse poole. Isa jooksis poja juurde, kui poeg oli alles kaugel (Luuka 15:20) — ta ei oodanud, kuni poeg on end pesnud ja vabanduskõne pähe õppinud.

Nimeta asi õigesti. Ära pisenda: „See oli väike asi.” Ära suurenda: „See tõestab, et ma ei olegi päästetud.” Ütle Jumalale tõtt: „Issand, ma tegin seda. See oli patt. Ma teadsin paremini. Ma kahetsen.” Tõe keel on esimene samm valguse poole.

Tunnista — Jumalale ja ühele inimesele. Jumalale sellepärast, et Tema andestab. Ühele usaldusväärsele inimesele sellepärast, et peidetud kukkumine hakkab kohe otsima järgmist peidukohta. Väljaöeldud patt kaotab suure osa oma väest.

Võta andestus vastu — Sõna, mitte tunde põhjal. Pärast kukkumist ei tunne sa end tõenäoliselt andestatuna. Tunne tuleb sageli hiljem, mõnikord palju hiljem. Kuid andestus ei sõltu tundest. „Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses” (Roomlastele 8:1) on tõsi ka õhtul, kui su sisemus ütleb vastupidist. Klammerdu Sõna külge, mitte oma sisetunde külge.

Kanna tagajärgi ausalt ja heasta, mis heastada saab. Kui sa haavasid kedagi, mine tema juurde. Kui sa valetasid, ütle tõde. Kui sa võtsid, anna tagasi. Kui sa lubasid ja murdsid, ära nõua, et sind kohe uuesti usaldataks. Andestus tuleb armust; usaldus ehitatakse uuesti.

Sulge uks, mille kaudu kukkumine tuli. Ausalt, praktiliselt, mõnikord radikaalselt. Kustuta number. Muuda tee. Ütle seltskonnale ei. Palu kedagi hoida su parooli. Jeesus rääkis silma väljakiskumisest ja käe äraraiumisest mitte selleks, et me end vigastaksime, vaid selleks, et me võtaksime kiusatust tõsisemalt kui oma mugavust.

Kui muster kordub, otsi abi. Sõltuvus ei ole häbi, mida tuleb peita, vaid vangla, millest tullakse välja koos teistega. Räägi vaimulikuga, perearstiga, sõltuvusnõustajaga. Otsi tugirühm. Palve ja abi käivad koos.

Tõuse ja tule tagasi teenima. Ära oota, kuni oled täiuslik — seda päeva ei tule. Peetrusele öeldi: „Kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!” Sinu kukkumine ei tühistanud su kutsumust. Ta võib selle alandlikumaks ja tõelisemaks teha.

Kogudus ja see, kes on uuesti kukkunud

Kogudusel on siin püha ülesanne, ja seda võib rikkuda kahel viisil.

Esimene viis on odav arm. Kogudus teeb näo, et midagi ei juhtunud. Ei ole tõe rääkimist, ei ole kutset meeleparandusele, ei ole vastutust. Kui kukkumine haavas teisi — kui keegi kandis vaimuliku või liikme kukkumise tõttu kahju —, siis jäetakse haavatud üksi ja nimetatakse seda armuks. See ei ole arm. See on hoolimatus, mis kannab armu riideid. Kogudus, mis ei kutsu kukkunut valgusesse, ei armasta teda piisavalt. Ja kogudus, mis ei kaitse neid, keda kukkumine haavas, ei ole aus.

Teine viis on hukkamine. Kogudus teeb kukkumisest inimese nime. Räägitakse tema seljataga. Vaadatakse teisiti. Öeldakse: „Me ju teadsime.” Ta jäetakse teenimisest kõrvale mitte ajutise vastutuse, vaid igavese kahtluse pärast. Selline kogudus kuulutab lauludes armu, mida ta praktikas ei usu.

Paulus kirjutab galaatlastele täpselt selle ülesande kohta:

„Vennad, kui inimest peaks ka tabatama mingilt üleastumiselt, siis teie, vaimusaanud, parandage niisugust tasase vaimuga, jälgides ennast, et te ise ei satuks kiusatusse. Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust.” (Galaatlastele 6:1–2)

Pane tähele kolme asja. „Parandage” — seega kukkumist ei jäeta tähelepanuta. „Tasase vaimuga” — seega kukkunut ei hukata. „Jälgides ennast” — seega need, kes end vaimulikuks peavad, saavad hoiatuse just endale: sina võid olla järgmine. Kes on ise kukkunud ja armu saanud, ei tohiks kunagi olla esimene, kes teist maha surub. Kes on Kristuse käest üles tõstetud, ei kõnni ringi kiviga käes.

Terve kogudus teeb Peetrusega seda, mida Jeesus tegi: ta ei teeskle, et salgamist ei olnud; ta küsib armastuse järele; ja ta annab tagasi ülesande. Tõde, arm ja tulevik — kõik kolm, samas kohas.

Ja veel: kui kogudus loob õhkkonna, kus kõik peavad näima tugevad, ei lõpeta ta kukkumisi — ta ainult peidab need ära. Siis võitlevad inimesed üksi, kukuvad üksi ja lahkuvad vaikselt, sest ei ole kohta, kuhu kukkunuga minna. Kogudus, kus võib ausalt öelda „ma kukkusin, aidake mul tõusta”, ei ole nõrk kogudus. See on kogudus, kus evangeelium veel elab. Ka vaimulikud ei ole siin erand. Ka nende teenimine seisab armust, mitte laitmatusest — ja just seetõttu peab nende elu olema läbikatsumise, vastutuse ja aususe all. Ei ole kedagi Kristuse ihus, kes ei vajaks eestkostjat Isa juures.

Kogudus, kus ei tohi kukkuda, on kogudus, kus kukutakse salaja.

Sütetuli: kuidas Kristus taastab

Johannese evangeeliumis on üks detail, mille juures tasub peatuda. Kui Peetrus salgas Jeesuse ülempreestri õues, seisis ta lõkke ääres ja soojendas end (Johannese 18:18). Ja kui ülestõusnud Jeesus ootas oma jüngreid järve kaldal, oli Ta sinna teinud lõkke (Johannese 21:9). Kreeka algtekstis on mõlemas kohas üks ja seesama sõna — anthrakia, sütetuli.

Sama lõhn. Sama sädemete praksumine. Sama soojus näol. Kristus viis Peetruse tagasi kukkumise kohta — mitte selleks, et teda häbistada, vaid selleks, et tervendada täpselt seal, kus haav oli. Kolm korda oli Peetrus salanud. Kolm korda küsis Jeesus: „Kas sa armastad mind?” Kolm korda andis Ta ülesande: sööda ja hoia mu lambaid.

Kristuse taastamine ei ole ähmane „kõik on korras”. See on täpne. Ta läheb sinna, kuhu inimene ise ei julgeks minna, ja teeb sellest paigast kutsumuse koha. Ka sinu kukkumise koht — see köök, see tuba, see tänav, see seltskond, see kuupäev — ei pea jääma häbi altariks. Kristus võib teha sellest sütetule, mille ääres Ta küsib: „Kas sa armastad mind?”

Pane tähele ka Peetruse vastust. Enne kukkumist ütles ta: „Kui ka kõik taganevad, siis mina küll mitte!” Pärast kukkumist ütles ta: „Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.” (Johannese 21:17) Uhkus oli kadunud. Alles oli jäänud armastus, mis toetus Jeesuse teadmisele, mitte Peetruse lubadusele. See mees oli nüüd valmis. Mõne nädala pärast seisis ta Jeruusalemmas rahva ees ja kuulutas Kristust nii, et tuhanded pöördusid (Apostlite teod 2). Salgaja oli saanud kuulutajaks. „Kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!” — see oli täitunud.

Kristus ei viinud Peetrust kukkumise kohast mööda. Ta viis ta sinna tagasi — ja tegi sellest kutsumuse koha.

Golgata: miks uuesti kukkunu võib tulla julgusega

Kõik, mis siin on öeldud, seisab või langeb ühe küsimusega: kas rist kattis ka selle kukkumise?

Kui sa pöördusid Kristuse poole, ei surnud Ta ainult sinu senise elu pattude eest. Ta suri ka nende pattude eest, mida sa ei olnud veel teinud — mida sa eile õhtul tegid. Ta teadis neid juba Golgatal. Ta ei andestanud sulle tingimusel, et sa enam ei kuku. Ta andestas sulle täielikult teades, et sa kukud, ja palus, et sinu usk ei lõpeks.

„Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.” (Roomlastele 8:34)

„Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda.” (Heebrealastele 7:25)

„Aina.” Kristus ei palunud Peetruse eest ühe korra, viimsel õhtusöömaajal, ja siis lõpetas. Ta elab selleks, et paluda. Ka täna hommikul. Ka pärast sinu eilset õhtut. Süüdistaja räägib kohtusaalis — Eestkostja räägib kõvemini, sest Tema ei osuta sinu õigusele, vaid oma verele.

Süüdistaja ütleb: „Sa kukkusid uuesti — järelikult ei ole sa Tema oma.” Rist ütleb: „Sa kukkusid uuesti — ja ka selle eest on makstud.” Süüdistaja ütleb: „Sinu pöördumine oli võlts.” Kristus ütleb: „Mina olen sinu pärast Jumalat palunud.” Süüdistaja ütleb: „Sa reostad koguduse.” Kristus ütleb: „Kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!”

Sinu kukkumine ei tee risti tühjaks. Rist teeb tühjaks sinu kukkumise õiguse sind nimetada.

Ja Nutulaulude raamat ütleb: see on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest Tema halastused pole lõppenud — need on igal hommikul uued (Nutulaulud 3:22–23). Igal hommikul. Ka sellel hommikul, mille eelõhtul sa kukkusid. Ta ei jaga armu portsjonitena, mis lõpevad kolmanda kukkumise järel. Ta on Isa, kes jookseb.

Võib-olla kukkusid sa täna

Võib-olla loed sa seda samal päeval. Võib-olla eile. Võib-olla kannad sa oma kukkumist juba nädalaid ega ole sellest kellelegi rääkinud. Võib-olla oled sa juba otsustanud, et pühapäeval sa kogudusse ei lähe, sest sa ei suuda inimestele silma vaadata.

Sa ei pea täna tootma tunnet, mida sul ei ole. Sa ei pea end enne puhtaks pesema. Sa ei pea kirjutama vabanduskõnet. Sa ei pea ootama, kuni oled piisavalt kannatanud. Sa ei pea uskuma, et see polnud midagi — see oli midagi, ja Jumal teab seda paremini kui sina.

Aga sa võid teha ühe asja. Sa võid tulla põõsast välja, seista risti ees ja öelda tõtt. Sa võid palvetada — kohmakalt, katkiselt, pisarates või täiesti tuimalt:

Issand Jeesus Kristus, ma kukkusin uuesti. Ma ei nimeta seda väikeseks ega ütle, et ma ei teadnud. Ma teadsin. Ma tegin seda ikkagi. See oli patt, ja ma toon selle Sinu ette.

Ma ei püüa seda ise korda teha ega karistada ennast, et Sinu andestust välja teenida. Ma võtan vastu, et Sina oled selle eest juba maksnud. Ma usun Sinu Sõna rohkem kui oma häbi.

Sina oled minu pärast palunud, et minu usk ei lõpeks. Ära lase sel lõppeda. Hoia mind, kui ma ise ei suuda kinni hoida.

Näita mulle, kust uks lahti jäi, ja anna julgust see sulgeda. Anna mulle inimene, kellele ma julgen tõtt rääkida. Kui ma vajan abi, mida ma ise anda ei suuda, murra minu uhkus ja vii mind selle juurde.

Kui ma olen kedagi haavanud, anna mulle alandlikkust tema juurde minna ja kannatlikkust oodata, kuni usaldus kasvab tagasi.

Ja kui Sa mind üles tõstad, ära lase mul jääda iseenda juurde. Vii mind tagasi vendade ja õdede juurde, et ma kinnitaksin neid — mitte sellepärast, et ma olen tugev, vaid sellepärast, et Sina oled mind kandnud.

Aamen.

See palve ei pea olema ilus. See peab olema tõsi.

Kokkuvõte: viimane sõna ei kuulu kukkumisele

Kui homme hommikul on häbi ikka veel seal, ei tähenda see, et andestus ei tulnud. See tähendab, et tervenemine võtab aega ja et sa pead sama koorma uuesti samadesse kätesse panema. Kui vana muster uuesti koputab, ei tähenda see, et sinu tänane pöördumine oli võlts. See tähendab, et sa oled sõjas, ja sõjas seistakse iga päev uuesti. Kui kogudus vajab aega, et sind uuesti usaldada, ei tähenda see, et Jumal ei ole sind vastu võtnud. See tähendab, et usaldus inimeste vahel kasvab teistmoodi kui andestus Jumala ees.

Aga tea seda: viimane sõna ei kuulu kukkumisele. Viimane sõna ei kuulu vanale mustrile, sellele õhtule, sellele klaasile, sellele ekraanile, sellele lausele, mille sa ütlesid. Viimane sõna ei kuulu häbile, mis käsib sind peitu minna, ega süüdistajale, kes loeb ette sinu võlgade nimekirja. Viimane sõna ei kuulu isegi sinu enda kohtuotsusele iseenda üle.

Viimane sõna kuulub Kristusele.

Ja Tema ütles juba enne sinu kukkumist: „Mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks.” Ta ütles seda Peetrusele. Ta ütleb seda Vaimu läbi ka sulle — mitte sellepärast, et sa oled tugev, vaid sellepärast, et Tema on ustav.

Õige langeb seitse korda ja tõuseb üles. Mitte sellepärast, et ta on nii tubli tõusja. Vaid sellepärast, et Issand toetab ta kätt.

Sa oled kukkunud. Sa ei ole maha jäetud.

Tõuse üles. Tule põõsast välja. Ütle tõtt. Võta vastu, mis on makstud. Sulge uks. Ära võitle üksi. Ja kui sa oled tõusnud — kinnita oma vendi.

Sest Ta on sinu pärast palunud. Ja Tema palve ei ole lõppenud.