Mao pea on purustatud

„Ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele; tema purustab su pea, aga sina salvad tema kanda.” (1. Moosese 3:15)

Kuradi suhtes võib inimene eksida kahel viisil, ja need kaks eksimust on teineteise peegelpildid. Esimene on see, et inimene ei usu, et ta üldse olemas on — ta peab teda muinasjutuks, keskaja varjuks, religioosseks kujundiks, mille tänapäevane inimene arvab end ammu seljataha jätnud olevat. Teine on see, et inimene usub temasse liiga palju — näeb teda kõikjal, kahtlustab kõike, elab hirmus, muudab pimeduse kinnisideeks ja asetab deemoni altarile, mis kuulub üksnes Jumalale.

Mõlemad eksimused rõõmustavad pimedust. Naiivne inimene jätab ukse lahti. Hirmunud inimene unustab, kes on Issand. Kristlik kainus ei kummarda kumbagi äärmust. Ta hoiab silmad avatud vaimuliku võitluse suhtes ja südame kinnitatud Kristuse võidule. Ta teab, et vaenlane on tõeline, kuid ta teab veel kindlamalt, et vaenlane on võidetud.

Siit peab algama iga aus kristlik sõna kuradist. Mitte tema imetlemisest. Mitte pimeduse uudishimulikust uurimisest. Mitte hirmu kasvatamisest. Vaid Kristuse võidu valgusest. Me ei räägi vaenlasest selleks, et teda karta. Me räägime selleks, et teda ära tunda. Ja kõik, mida me pimeduse kohta ütleme, peab lõpuks jõudma Temani, kelle nime ees iga vale taganeb.

Kes ta on — ja kes ta ei ole

Enne kui ütleme, mida kurat teeb, peame ütlema, kes ta on. Sest suur osa kuradi mõjust peitub valedes, mida tema kohta usutakse. Neist suurim on see, et ta oleks justkui Jumala vastand. Ta ei ole.

Universumis ei ole kahte igavest väge — valgust ja pimedust, head ja kurja — kes oleksid lukustatud lõputusse võrdsesse lahingusse, mille tulemus on teadmata. See on iidne eksitus. Kristlik usk on selle alati tagasi lükanud. Saatan ei ole Jumala tume kaksik. Ta ei ole kuri jumal hea Jumala kõrval. Ta ei ole igavene vastujõud Loojale.

Ta on loodu. Langenud loodu. Piiratud loodu. Loodu, kes on kohtu all.

Ta ei ole kõikvõimas. Ta ei ole kõiketeadev. Ta ei ole kõikjal kohal. Ta ei saa olla kõikjal korraga. Ta ei tea kõike. Ta ei juhi ajalugu ega kirjuta selle viimast peatükki. Ja kõige olulisem: ta ei saa astuda ainsatki sammu kaugemale sellest, mida Kõigeväeline lubab.

Iiobi raamatus ei murra Saatan taeva ust maha. Ta peab tulema ja seisma Jumala palge ees. Ta süüdistab, kuid ta ei valitse. Ta ründab, kuid Kohtunik on Jumal.

See ei ole väike teoloogiline nüanss. See on vabaduse alus. Kui inimene usub, et ta seisab kahe võrdse väe vahel, elab ta pidevas pinges, justkui võiks halb pool lõpuks võita. Kuid kristlane ei seisa kahe võrdse väe vahel. Kristlane seisab ühe Issanda all — Jumala all, kes on Isa, Poeg ja Püha Vaim — kelle ees isegi langenud ingel on ainult loodu.

Samas tuleb seda mõista kainelt. Kui me ütleme, et Saatan ei ole kõikjal kohal nagu Jumal, ei tähenda see, et kurjuse tegevus maailmas piirduks ainult tema isikliku kohaloluga ühes konkreetses paigas. Pühakiri räägib ka langenud vaimsetest jõududest, valedest, kiusatustest, patust rikutud mõtteviisidest, inimlikest struktuuridest ja süsteemidest, mille kaudu kurjus võib tegutseda. Seepärast ei pea inimene kujutlema, nagu oleks Saatan ise isiklikult iga üksiku kiusatuse juures kohal. Kuid inimene ei tohiks olla ka nii naiivne, et ta ei näe valede, hirmu, vägivalla, uhkuse, eksituse ja patu taga vaimset mustrit.

Teine tõde on sama vabastav: kurat ei saa midagi luua. Loomine kuulub üksnes Jumalale. Pimedus ei ole asi, mille Jumal oleks loonud valguse kõrvale — pimedus on valguse puudumine. Kurjus ei ole iseseisev jõud oma loova väega — kurjus on hea rikkumine, moonutus, parasiit, mis elab sellest, mille Jumal lõi heaks.

Kurjus ei loo; ta rikub. Ta ei sünnita elu; ta moonutab elu. Ta ei ehita oma maailma; ta varastab kive Jumala loodust ja laob neist vanglaid. Kurat matkib, parodeerib ja võltsib, kuid ta ei loo midagi tõeliselt uut.

Pane seda tähele, sest siin on kogu tema strateegia paljastatud. Iga kiusatus on millegi tõelise võltsing. Ahnus on külluse võltsing. Himu on armastuse võltsing. Uhkus on suuruse võltsing. Sõltuvus on lohutuse võltsing. Hirm on tarkuse võltsing. Kuulsus on au võltsing. Kurat ei paku inimesele kunagi midagi tõeliselt uut — ta pakub Jumala andide odavat koopiat ja loodab, et inimene ei märka erinevust enne, kui koopia on tema hinge tühjaks teinud.

Ta lubab elu ja annab tuhka. Ta lubab vabadust ja annab ahelad. Ta lubab rõõmu ja jätab südame rahutuks. Ta lubab identiteeti ja röövib inimeselt nime. Sest tal ei ole oma varakambrit. Tal on ainult varastatud saak ja moonutamise oskus.

Selline on vaenlane: loodud, langenud, piiratud, kohtu all, võimetu looma, võimeline valetama, võltsima ja hävitama. See ei tee teda ohutuks. Kuid see teeb ta võidetavaks. Ja see, kes on Kristuses juba võidetud, ei vääri ei kummardamist ega paanikat — vaid valvsust, vastupanu ja seismist Jumala Sõnal.

Kolm palet, mida Pühakiri ilmutab

Piibel ei anna meile kuradi kohta külma süstemaatilist õpikut. Ta annab midagi paremat: kolm suurt stseeni, kus vaenlane astub lavale ja näitab oma käekirja. Kes neid kolme hoolikalt loeb, tunneb ta ära igal ajastul.

1. Madu Eedenis — valetaja

Eedeni aias ei alusta madu vägivallaga. Ta ei ähvarda, ei sunni, ei suru peale. Ta alustab küsimusega: „Kas Jumal on tõesti öelnud?”

See on kaval, sest ta ei eita veel midagi — ta avab ainult prao. Kõigepealt tuleb kahtlus Jumala käsu selguses. Seejärel kahtlus käsu headuses. Lõpuks kahtlus Jumala enda südames.

Ja siin peitub kuradi sügavaim eesmärk. Ta ei taha üksnes, et inimene rikuks reeglit. Ta tahab, et inimene hakkaks kahtlema Selle armastuses, kes reegli andis. Madu sisendab, et Jumal hoiab midagi tagasi; et keeld on kadedus; et piir on vangla, mitte kaitse; et Jumala „ei” ei lähtu armastusest, vaid soovist piirata.

„Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks” (1. Moosese 3:5). See on iga patu emavale: Jumal ei taha sulle parimat — sa pead selle ise haarama.

Iga langus maailma ajaloos on selle ühe vale uus tõlge. Seepärast nimetab Jeesus kuradit „valetajaks ja vale isaks” ning samas hingetõmbes „mõrtsukaks algusest peale” (Johannese 8:44). Vale ja surm on sama köie kaks otsa: vale sünnitab usaldamatust, usaldamatus sünnitab sõnakuulmatust, sõnakuulmatus sünnitab surma.

2. Süüdistaja Iiobis ja Sakarjas — prokurör

Teine pale on süüdistaja pale. Heebrea sõna ha-satan tähendab süüdistajat, vastast, prokuröri. Ta seisab nagu süüdistav advokaat ja osutab sõrmega.

Iiobi raamatus ütleb ta sisuliselt: „Iiob teenib Sind ainult sellepärast, et tal läheb hästi. Võta temalt õnnistused ära, ja ta neab Sind.” Sakarja nägemuses seisab ta ülempreester Joosua kõrval, et teda süüdistada — ja Joosua seisab seal räpastes riietes, süüdi ja vaikides.

See on kuradi teine amet, ja sageli järgneb see esimesele nagu vari. Kõigepealt kiusab ta inimest pattu. Seejärel süüdistab ta teda patu pärast. Enne langust sosistab ta: „Tee seda, see pole nii hull.” Pärast langust karjub ta: „Sa tegid seda — nüüd ei saa Jumal sind enam armastada.”

Sama hääl, vastupidine suund, ja mõlemal korral vale.

3. Kiusaja kõrbes — võidetu

Kolmas stseen muudab kõik. Kõrbes, pärast neljakümnepäevast paastu, astub sama vaenlane teise Aadama ette. Ta astub Jeesuse ette. Ja ta proovib vana strateegiat uuesti: moonutada tõde, väänata Pühakirja, pakkuda otseteed kuningriiki ilma ristita.

„Ütle, et need kivid saaksid leibadeks.”

„Viska ennast alla.”

„Kummarda mind, ja kõik maailma kuningriigid on sinu omad.”

Aga seekord ei vasta kiusatav kahtlusega. Ta vastab Sõnaga: „Kirjutatud on…”

Iga vale vastu seab Kristus tõe. Iga võltslubaduse vastu seab Ta Isa tahte. Iga otsetee vastu seab Ta sõnakuulelikkuse. Esimene Aadam langes aias, kus tal oli kõik. Teine Aadam jäi kindlaks kõrbes, kus Tal polnud midagi. Ja seal hakkas muistne madu avalikult kaotama.

Need on kuradi kolm palet: valetaja, süüdistaja, kiusaja. Ja Ilmutusraamat ütleb otse, et see on üks ja seesama vaenlane: suur lohe visati välja, „see muistne madu, keda hüütakse kuradiks ja saatanaks, kogu ilmamaa eksitaja” (Ilmutus 12:9). Eedeni madu, Iiobi süüdistaja, kõrbe kiusaja — üks isik, üks lugu. Ja sellel lool on üks lõpp.

Johannes kuuleb taevast: „Nüüd on tulnud pääste ja vägi ja meie Jumala kuningriik ning Tema Kristuse meelevald, sest välja on heidetud meie vendade süüdistaja, kes süüdistab neid meie Jumala ees päeval ja ööl” (Ilmutus 12:10). Süüdistaja visatakse kohtusaalist välja. Tema mikrofon lülitatakse välja.

Aga kuidas?

Vastus sellele on evangeeliumi süda.

Üks vale, tuhat meetodit

Kui oled näinud kuradi kolme palet, hakkad märkama, et tema lugematud meetodid teenivad kõik ühte eesmärki: eraldada inimene Jumalast. Kõik muu on vaid tee selleni. Teda ei huvita, millist rada inimene läheb — uhkuse, häbi, edu, valu, naudingu, kibeduse või ükskõiksuse kaudu — niikaua kui see viib altarist eemale.

Vaatame nelja peamist teed, sest nende kaudu liigub suur osa inimkonna vaimulikust hävingust.

1. Triivimine — vaikne kaugenemine

See on võib-olla kõige ohtlikum tee, sest alguses ei näe see üldse välja nagu patt. See näeb välja nagu hõivatus, kohustused, tavaline elu, väsimus, tähtajad, töö, ekraanid, homme.

Kurat teab, et kui ta ei suuda inimest teha avalikult Jumala-vastaseks, võib talle täiesti piisata sellest, kui ta teeb inimese liiga hõivatuks, et olla koos Jumalaga.

Ta ei ütle esimesel päeval: „Loobu palvest.” Ta ütleb: „Täna pole aega.” Pole aega palvetada. Pole aega avada Sõna. Pole aega minna kirikusse. Pole aega olla vaikuses. Pole aega uurida oma hinge. Pole aega andestada. Pole aega mõelda igavikule.

Ja kui tänasest saab homme, homsest nädal, nädalast kuu ja kuust aasta, ei ärka inimene tingimata ühel hommikul sõnadega: „Ma olen Jumala maha jätnud.” Ta ütleb seda palju vaiksemalt ja palju traagilisemalt: „Ma olen kuidagi kaugele triivinud.”

Usu tuld ei pea alati kustutama torm. Mõnikord piisab, kui seda jahutada tilk tilga haaval. Üks palveta hommik. Üks suletud Piibel. Üks edasi lükatud meeleparandus. Üks õigustatud kibedus. Üks vaikima sunnitud südametunnistus. Üks kompromiss. Ja lõpuks jääb alles ainult tuhk, mis mäletab, et kunagi oli leek.

Hing, mida ei toideta, ei jää neutraalseks. Ta nõrgeneb, ta kaotab vaimuliku maitsemeele ning ei suuda enam eristada Jumala häält oma hirmu, iha, haava või maailma häälest.

2. Võltsing — patt, mis tuleb ilu rüüs

Kuna kuradil ei ole midagi oma, peab ta patu atraktiivseks tegema — sest paljana ei ostaks seda keegi. Nii tuleb patt sageli stiilselt, lõbusalt, kultuuriliselt heakskiidetult, emotsionaalselt õigustatult, vabaduse ja eneseleidmise keeles.

Kurat ei ütle: „Ma hävitan su.” Ta ütleb: „Ma teen su vabaks.”

Kuid patt lubab hetke ja nõuab elu. Ta lubab lohutust ja süvendab haava. Ta lubab identiteeti ja röövib inimeselt nime. Ta lubab kontrolli ja teeb inimesest orja. Ta lubab armastust ja õpetab kasutamist. Ta lubab rahu ja jätab hinge rahutuks.

Kuradi kõige pikem mäng on tuimestamine. Kui inimene vaatab pattu piisavalt kaua meelelahutusena, lakkab ta nägemast seda surmana. Alguses ta võpatab. Siis ta harjub. Siis ta naerab. Siis ta kaitseb seda. Siis ta osaleb selles. Siis ta vihastub nende peale, kes ütlevad endiselt, et see on patt.

Kuid pühadus ei ole elu vihkamine — pühadus on elu selle tõelises valguses. Jumal ei ütle „ei” sellepärast, et Ta oleks rõõmu vaenlane, vaid sellepärast, et Ta teab, mis rõõmu tapab. Tema käsud ei ole vanglamüürid. Need on kodu seinad.

3. Süüdistus — häbi, mis ajab peitu

Siin toob kurat esile eristuse, mida inimene sageli ei märka: süü ja häbi erinevuse.

Süü ütleb: „Ma tegin valesti.”

Häbi ütleb: „Mina olen vale.”

Süü võib viia meeleparanduseni. Häbi ajab inimese peitu.

Kurat armastab häbi, sest häbi moonutab Jumala palet. Häbi paneb inimese uskuma, et valgus tuleb teda hävitama, kuigi Jumala valgus tuleb teda tervendama. Häbi ütleb: „Ära tule Jumala juurde enne, kui oled end korda teinud” — see on nagu öelda haigele inimesele: „Ära mine arsti juurde enne, kui oled terve.”

Häbi hoiab inimese minevikku nii lähedal tema näole, et ta ei näe enam risti: „Sa oled liiga katki, liiga kaua kadunud, liiga palju kordi langenud. Jumal võib armastada teisi, aga mitte sind.”

Kuid evangeelium vastab: armu ei anta neile, kes tõestavad oma väärilisust, vaid neile, kes tulevad tühjade kätega. Tervendaja ei kutsu terveid, vaid haigeid. Ja Isa ei oota kadunud poega ukse juures selleks, et teda alandada, vaid selleks, et panna rüü tema õlgadele.

4. Lootusetus — vale, et on liiga hilja

Kui kurat ei suuda inimest hoida patu naudingus, püüab ta hoida teda lootusetuse vanglas. Enne langust vähendab ta patu kaalu; pärast langust suurendab ta süüd. Enne: „Tee seda, see ei tapa sind.” Pärast: „Sa tegid seda — nüüd ei saa Jumal sind enam armastada.”

Mõlemad on valed.

Tõde on, et patt on tõsisem, kui inimene arvab — ja arm on suurem, kui inimene julgeb loota. Evangeelium ei tee pattu väikeseks; evangeelium teeb Kristuse suureks. Rist ütleb korraga kahte asja: patt on nii tõsine, et keegi pidi selle pärast surema, ja Jumala armastus on nii suur, et Kristus suri patuste eest.

Seepärast ei ole kristlik sõnum: „See pole suur asi.”

Kristlik sõnum on: „See on väga suur asi. Kuid Kristus on tulnud otse selle keskele, kandnud selle ristile ja avanud tee tagasi koju.”

Triivimine, võltsing, süüdistus, lootusetus. Neli teed, üks sihtkoht: inimene Jumalast ära lõigatud. Sest ilma Jumalata inimene kuivab kokku, isegi kui ta väliselt õitseb; ta on kadunud, isegi kui tal on palju informatsiooni; ta kardab, isegi kui ta räägib julgusest; ja ta kummardab midagi, isegi kui ta väidab end olevat vaba.

Kõik need teed viivad lõpuks allapoole. Ja kõik need murduvad üheainsa paiga vastu — risti all.

Rist: koht, kus süüdistaja vaikib

Kuradi suurim soov on, et me räägiksime temast nii, nagu oleks lahingu tulemus endiselt otsustamata. Kuid see ei ole otsustamata. Otsustav lahing on juba peetud — ühel kindlal päeval, ühel kindlal mäel, ühel ristil.

Kui Jeesus ristil rippus, näis see pimeduse võiduna. Selle maailma vürst arvas, et ta oli lõpuks võitnud — kuid ta ei mõistnud, et just seal, kus pimedus arvas end võitvat, murdis Jumal surma väe. Surm oli vaenlase tugevaim relv, ja Kristus astus surma sisse ning murdis selle seestpoolt.

„Selleks on Jumala Poeg saanud avalikuks, et Ta tühistaks kuradi teod” (1. Johannese 3:8). Ja Heebrea kiri ütleb meile, kuidas: Kristus sai inimeseks, „et Ta surma kaudu kõrvaldaks selle, kellel on võim surma üle — see on kuradi” (Heebrealastele 2:14).

Kuid kõige hämmastavam on see, mis juhtus süüdistajaga. Siin tuleb olla väga täpne: süüdistaja ei ole võlausaldaja.

Kurat ei ole see, kellele Jumal pidi midagi maksma. Kuradil ei ole Jumala ees õiguspärast omandiõigust inimese üle. Meie võlg ei ole kunagi olnud võlg kuradile. Meie võlg on Loojale, kelle vastu me oleme pattu teinud. Kurat on ainult süüdistaja, kes kasutab inimese tegelikku süüd relvana — kohtus, mis ei kuulu talle, seaduse põhjal, mida tema ei andnud, võla üle, mis ei kuulu talle.

Ja siin tuleb evangeeliumi kõige vabastavam sõna. Paulus kirjutab, et Jumal „kustutas ära meie vastu oleva võlakirja koos selle määrustega; Ta võttis selle meie teelt ära, naelutades selle risti külge” (Koloslastele 2:14). Pane tähele, kes siin tegutseb. Mitte kurat. Jumal. Jumal ise kustutas selle. Jumal ise võttis selle kõrvale. Jumal ise naelutas selle üles.

Rist ei ole tehing kuradiga. Rist on Jumala enda päästeakt, kus Jumala õiglus ja Jumala armastus kohtuvad. See, kelle ees võlg seisis, on ka See, kes Kristuses selle ise tasus.

Ja alles siis, kui võlakiri on risti külge naelutatud, juhtub vaenlasega see, millest Paulus räägib kohe järgmises hingetõmbes: „Ta riisus relvad valitsustelt ja meelevaldadelt ning tegi nad avalikult häbiks, võidutsedes nende üle Temas” (Koloslastele 2:15).

Pane tähele järjekorda. Kõigepealt lepitus, siis relvituks tegemine. Kõigepealt võlg tasutud, siis süüdistaja paljaks riisutud. Vaenlase paljastamine ei ole risti peamine eesmärk — see on selle tagajärg. Süüdistaja jääb relvituks just sellepärast, et tema ainus relv, meie tegelik süü, on Jumala enda käega kustutatud.

Mõista, mida see kohtusaalis tähendab. Süüdistaja seisab ja loeb ette inimese võlgade nimekirja. Paljud read on tõesed — ta ei valeta alati, kui ta süüdistab. Ja siis astub Kristus ette, võtab kogu nimekirja, kannab selle enda peale ja naelutab selle ristile.

Süüdistaja vaatab — ja tema relv on kadunud.

Mitte sellepärast, et süüd polnud, vaid sellepärast, et see on tasutud. Mitte sellepärast, et patt ei olnud tõsine, vaid sellepärast, et Kristuse veri on tõsisem. Seepärast võib Ilmutusraamat öelda, kuidas vennad süüdistaja võidavad: „Nad on tema võitnud Talle vere läbi ja oma tunnistuse sõna läbi” (Ilmutus 12:11). Mitte oma süütuse läbi. Mitte oma jõu läbi. Mitte oma laitmatu mineviku läbi. Talle vere läbi.

See on kogu erinevus. Kui süüdistaja tuleb inimese juurde — ja ta tuleb — ning ütleb: „Vaata, mida sa tegid,” siis kristlane ei pea teesklema, et ta seda ei teinud. Ta ei pea end oma argumentidega päästma ega oma minevikku kaunistama. Ta peab osutama Kristusele.

„Jah, see on tõsi. Ja just selle pärast Kristus surigi. Minu süü on Tema veres tasutud.”

Süüdistajal ei ole sellele vastust. Tal ei saa olla. Sest viimane sõna ei kuulu süüdistajale, minevikule, häbile ega hauale. Viimane sõna kuulub Kristusele.

Juba võidetud — ja veel täielikult avalikuks saamas

Siin tuleb hoida koos kaks tõde, mida Uus Testament hoiab alati koos. Kristuse ristil ja ülestõusmises on vaenlane otsustavalt võidetud. Mao pea on saanud otsustava hoobi. Süüdistaja relv on ära võetud. Surm on seestpoolt murtud. Kristus on üles tõusnud.

Ja ometi elame me veel ajas, kus selle võidu täielik avalik nähtavus ei ole kogu maailmas lõpuni avaldunud. Me elame „juba” ja „veel mitte” vahel. Juba on Kristus võitnud. Juba on patt, surm ja kurat saanud otsustava löögi. Juba on usklik Kristuses uueks looduks saanud. Kuid veel ootame päeva, mil kõik saab nähtavaks, kõik vaenlased pannakse lõplikult Kristuse jalge alla ja Jumala kuningriik avaldub täielikus kirkuses.

Seepärast ei tähenda kristlik võit seda, et meil pole enam võitlust. See tähendab, et me ei võitle teadmata tulemusega lahingut. Me ei võitle selleks, et Kristusele võit saavutada. Me seisame võidus, mille Kristus on juba saavutanud.

See on suur vahe.

Hirm ütleb: „Äkki pimedus võidab.”

Usk ütleb: „Kristus on juba võitnud, ja mina seisan Tema võidus.”

Hirm vaatab vaenlase möirgamist.

Usk vaatab tühja hauda.

Hirm küsib: „Kui tugev on kurat?”

Usk küsib: „Mida on Kristus juba teinud?”

Kuidas siis seista

Kuna otsustav lahing on Kristuses võidetud, ei ole kristlase ülesanne vaenlast uuesti võita. Kristlase ülesanne on seista võidetud vaenlase vastu, kindlana võidus, mis on talle Kristuses juba antud.

Pühakiri ei kutsu meid paanikasse, vaid valvsusele. Ta ei kutsu meid kuradit imetlema, vaid talle vastu seisma. Ta ei ütle: „Ela hirmus.” Ta ütleb: „Seisa.”

„Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest” (Jaakobuse 4:7). Kuid pane tähele, mis sellele vahetult eelneb: „Alistuge siis Jumalale.” Vastupanu kuradile algab alistumisest Jumalale. Kõigepealt põlv Jumala ees, alles siis selg vaenlase poole.

Nii seda tehakse.

Esiteks, pange selga Jumala sõjavarustus

Paulus ei kutsu meid lahingusse alasti: „Pange ülle kogu Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu” (Efeslastele 6:11). Ja pane tähele, mis see sõjavarustus on: tõe vöö, õiguse rinnaturvis, evangeeliumi kingad, usu kilp, päästekiiver ja Vaimu mõõk, mis on Jumala Sõna.

Need ei ole maagilised esemed ega vaimulikud loosungid. Need on kristlik elu tegelikult elatuna — tõe armastamine, õiguses käimine, evangeeliumis seismine, usaldamine, päästest kinni hoidmine, Sõna tundmine. Inimene, kes elab sellist elu, ei ole vaenlasele kerge saak.

Teiseks, seisa vastu — ja ära anna hirmule trooni

Kristlane ei pea kuradit eitama, kuid ta ei pea teda ka hirmuga ülistama. Sünge meel võtab kuradit liiga tõsiselt. Usk võtab Kristust tõsisemalt. See, kes teab, et tema vastane on juba hukka mõistetud, ei kössita tema ees — ta seisab.

Kuradi võim kasvab inimese teadvuses siis, kui inimene toidab rohkem hirmu kui usku. Seepärast ei ole kristliku vaimuliku võitluse kese mitte pidev pimeduse vaatlemine, vaid Kristuse poole pöördumine. Pimedust ei võideta pimedust uurides. Pimedus taganeb valguse ees.

Kolmandaks, paranda meelt — see on sõna, mida pimedus kardab

Kurat ei karda religioosset juttu, kui süda jääb kaugele. Ta ei karda Piiblit riiulil. Ta ei karda palvet, mida ei palvetata. Ta ei karda kogudust, mis on täis tegevust, kuid tühi meeleparandusest. Aga ta kardab inimest, kes tõeliselt tagasi tuleb.

Meeleparanduses kaotab pimedus oma tähtsaima relva — varjatuse. Kui inimene tunnistab patu valguses, kaotab patt oma salajase väe. Meeleparandus ei ole häbi lava, vaid kojutuleku uks. See ei ole üksnes pisar silmas, vaid elusuuna muutus.

Ja see kõlab nii lihtsalt, et põrgu kardab seda kõige enam:

„Issand, ma olen pattu teinud.”

„Halasta mu peale.”

„Puhasta mind.”

„Ma tulen koju.”

Neljandaks, ära seisa üksi

Kurat lahutab, sest ta teab, et karjast eraldatud lammas on kergem saak. Seepärast ründab ta kodu ja kogudust — sageli mitte skandaali, vaid vaikuse kaudu; vestluste kaudu, mida enam ei peeta, ja andestuse kaudu, mida enam ei paluta.

Kuid kodu, kus Kristus on Issand, ei pea tingimata olema täiuslik kodu — see on lunastatud kodu, kus palutakse andeks, kus inimesed õpivad uuesti rääkima, kus isa süda pöördub laste poole ja väsinud ema ei pea kõike üksi kandma.

Ja kogudus, mis palvetab, parandab meelt, kannab nõrku ja keeldub üksteist õgimast, on pimedusele hirmuäratav — mitte sellepärast, et inimesed selles oleksid täiuslikud, vaid sellepärast, et Kristus nende keskel on tõeline.

Üks palvetav kodu võib olla tugevam kui tuhat lärmakat loosungit. Üks meelt parandav kogudus võib olla pimedusele ohtlikum kui sada enesekindlat programmi.

Viiendaks, erista kainelt

Vaimulik võitlus on tõeline. Kuid küps kristlik usk ei nimeta iga valu automaatselt deemonlikuks rünnakuks. Inimene on tervik: ihu, hing, vaim, mälu, suhted, ajalugu, närvisüsteem, südametunnistus ja usk. Seetõttu võivad inimese kannatuses põimuda mitu tasandit korraga.

Mõnikord on inimese raskuse taga patt, mis vajab meeleparandust.

Mõnikord on seal haav, mis vajab paranemist.

Mõnikord on seal trauma, mis vajab turvalist ja tarka käsitlemist.

Mõnikord on seal haigus, mis vajab meditsiinilist abi.

Mõnikord on seal kurnatus, üksindus või purunenud suhted.

Mõnikord on seal ka vaimulik rõhumine, vale, kiusatus või pimeduse surve.

Kainus ei tähenda, et me eitame vaimulikku reaalsust. Kainus tähendab, et me ei tee rutakaid otsuseid. Me palvetame, kuulame, uurime Sõna, otsime Püha Vaimu juhtimist, kaasame koguduse tarkust ja vajadusel ka arste, terapeute või teisi pädevaid abilisi. Palve ja tark inimlik abi ei ole vaenlased. Tõde ei karda tegelikkust.

Kristlik hingehoid ei pea inimest hirmutama. Ta peab aitama inimesel tulla valgusesse. Ja valguses võib selguda, et inimesel on vaja meeleparandust, puhkust, andestust, ravi, kaitset, nõustamist, osadust või vabastavat palvet. Mõnikord mitut neist korraga.

See ei vähenda Kristuse väge. See austab Kristuse tarkust.

Sest Kristus ei tulnud päästma ainult inimese „religioosset osa”. Ta tuli lunastama kogu inimese.

Ta ei ole kuningas

Lõpetagem seal, kus Pühakiri kuulutab esimest korda evangeeliumi pärast langemist. Eedeni aias, vahetult pärast inimkonna langemist, enne kui Aadam ja Eeva aiast välja saadeti, andis Jumal tõotuse: naise seeme purustab mao pea.

See ei olnud soov. See oli kohtuotsus. See oli esimene evangeelium.

Kogu Piibel liigub selle tõotuse täitumise poole, kuni Kristus tuleb, seisab kõrbes, läheb ristile, tõuseb hauast ja istub Isa paremale käele. Ristil sai madu otsustava löögi. Tühjas hauas kuulutati tema kaotus avalikult välja. Ja ometi elame me ikka veel kahe päeva vahel.

Otsustav võit on juba saavutatud. Lõplik avalik võidupidu seisab veel ees. Vaenlane on juba hukka mõistetud, juba relvituks tehtud, juba peast haavatud — ja ometi viskleb ta veel, sest ta teab, et tema aeg on lühike.

Ilmutusraamat ütleb seda täpselt nii: kurat on suures vihas, „sest ta teab, et tal on aega üürikeseks” (Ilmutus 12:12). Tema möirgamine on tõeline — Peetrus hoiatab, et ta käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata (1. Peetruse 5:8). Kuid möirgamine ei ole troon. Möirgamine ei ole igavene vägi. See on haavatud vaenlase hääl.

Seepärast vaata õiges suunas. Kui inimene vaatab ainult kuradit, langeb ta hirmu. Kui ta vaatab ainult iseennast, langeb ta meeleheitesse. Kui ta vaatab Kristust, saab ta julguse.

Sest kõige tähtsam küsimus ei ole kunagi: „Mida kurat teeb?”

Kõige tähtsam küsimus on: „Mida Kristus on teinud?”

Kurat süüdistab — Kristus kostab meie eest.

Kurat haavab — Kristus tervendab.

Kurat valetab — Kristus on tõde.

Kurat seob — Kristus vabastab.

Kurat ütleb: „Sa oled minu” — Kristus ütleb: „Ma olen su lunastanud.”

Kurat ütleb: „Sinu lugu on läbi” — Kristus ütleb: „Mina olen ülestõusmine ja elu.”

Ja seal, kus inimene kuulub Kristusele, ei ole kuradil trooni. Kristuse nimi ei ole nõrk. Tema veri ei ole kaotanud väge. Tema rist ei ole tühi sümbol. Tema haud ei ole hõivatud. Tema kuningriik ei kõigu. Tema tõde ei vanane. Tema kutse ei ole vaikinud.

Viimane sõna

Ära kummarda pimedust. Ära kummarda iseennast. Ära kummarda oma hirmu, oma valu ega oma haava. Ära kummarda seda, mis lubab sulle elu, kuid röövib su hinge.

Kummarda Jumalat.

Sest kõik, mis võtab Jumala koha, võtab lõpuks ka inimese südame — kuid kõik, mis antakse Kristuse kätte, võib saada lunastatud.

See on sõnum, mida pimedus vihkab.

See on sõnum, mida põrgu kardab.

See on sõnum, mida kirik ei tohi kunagi vaigistada:

Kristuses ei ole pimedusel viimast sõna.

Kristuses ei ole patt inimese lõplik nimi.

Kristuses ei ole haud inimese lõplik kodu.

Kristuses ei ole kurat kuningas.

Madu tõstis oma pea Eedeni aias. Ristil sai ta otsustava löögi. Tühjas hauas kuulutati tema kaotus avalikult välja. Ja varsti purustab rahu Jumal saatana ka teie jalge alla.

Seepärast seisa. Palveta. Paranda meelt. Hoia kinni Sõnast. Ära anna hirmule trooni. Ära anna häbile viimast sõna. Ära lase pimedusel ümber nimetada seda, mille Kristus on lunastanud.

Sest Jumal on suurem.

Jeesus Kristus on Issand.

Ja selle tõe ees peab iga vale lõpuks taganema.