Pimedus ei raiska padruneid tühja maja peale

Miks rünnatakse seda, milles on aare — ja miks Kristusega täidetud maja seisab ajastust ajastusse.

Põhikirjakoht: Luuka 11:21–26. Tugitekstid: Johannese 10:10; Iiobi 1:8–10; Sakarja 2:9; Psalm 127:1; Matteuse 6:19–21; 2. Korintlastele 4:7.

Sissejuhatus: varas ei tule tühjuse pärast

Ükski varas ei luura tühja maja. Ükski röövel ei murra sisse seifi, kus pole varandust. Ükski armee ei piira linna, mis on juba maha jäetud. Ja pimedus ei raiska padruneid hinge peale, kust pole midagi röövida.

See on kujund, aga väga tõsine kujund. Mitte vägivalla ülistus, vaid vaimuliku reaalsuse selgitus: vaenlane ei kuluta jõudu sinna, kus tal pole midagi karta ega võtta. Pimedus ei ole loov. Ta ei loo elu, ei sünnita valgust ega ehita Jumala riiki. Ta varastab, moonutab, hirmutab, süüdistab ja lõhub. Sellepärast ütles Jeesus:

„Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.” (Johannese 10:10)

Pane tähele: varas tuleb. Ta ei tule sinna, kus pole elu — ta tuleb sinna, kus on elu. Ta ei tule tühjuse pärast. Ta tuleb aarde pärast. Kui pimedus tulistab, siis ta on midagi märganud. Kui põrgu teeb müra, siis ta ei tee seda juhuslikult. Kui vaenlane koputab uksele, siis sageli mitte sellepärast, et maja on väärtusetu, vaid sellepärast, et majas on midagi, mida ta tahaks röövida või vaigistada.

Aga siin tuleb kohe öelda alandlikult ja kainelt: iga raskus ei ole deemonlik rünnak. Mitte iga valu ei tähenda, et sind sihitakse. Mitte iga torm ei ole vaenlase kuul. Elus on haigust, väsimust, kaotust, depressiooni, ärevust, ebaõiglust, inimlikku nõrkust ja maailma katkist reaalsust. Kristlik usk ei tee inimesest lihtsustajat, kes iga kannatuse peale ütleb: „See on deemon.” Selline lihtsustamine võib teha haiget.

Kuid Piibel õpetab ka teist poolt: on olemas tõeline vaimulik vastuseis. On olemas pimedus, mis ei taha, et inimene saaks vabaks. On olemas varas, kes tuleb varastama, ja vaenlane, kes uurib, kus on aare. Ja on olemas Kristus, kes on Vägevam kui kõik, mis inimese vastu tõuseb. See sõna ei ole kirjutatud selleks, et kedagi hirmutada. See on kirjutatud selleks, et inimene tõstaks pea — mitte uhkuses, vaid usus; mitte enesekindluses, vaid Kristuse kindluses.

Sest suurim küsimus ei ole: „Kui tugev on vaenlane?” Suurim küsimus on: kelle päralt on maja?

1. Luuka 11: Kristus astub pimeduse territooriumile

Luuka 11. peatükis ei anna Jeesus juhuslikku õpetust deemonitest. Ta kuulutab, et Jumala riik on jõudnud pimeduse valdusesse ja hakanud sealt inimesi vabastama.

Jeesus oli ajanud inimesest välja kurja vaimu, ja tumm hakkas rääkima. Rahvas imestas. Aga mõned süüdistasid Teda ja ütlesid, et Ta ajab kurje vaime välja Peltsebuli, kurjade vaimude ülema abil. See on traagiline hetk: inimesed nägid vabastust, aga nimetasid seda pimeduseks. Nad nägid Jumala halastust, aga kahtlustasid selles kurja. Nad nägid inimest rääkimas, aga ei kuulnud, et Jumala riik oli saabunud.

Jeesus vastas neile:

„Iga kuningriik, mis on iseeneses riius, laastatakse.” (Luuka 11:17)

Saatan ei lammuta ise oma vanglat. Röövel ei ava ise oma vangidele ust. Pimedus ei vabasta inimesi valguse armastusest. Ja siis ütleb Jeesus ühe kõige võimsama lause kogu selles tekstis:

„Aga kui mina ajan kurje vaime välja Jumala sõrmega, siis on Jumala riik jõudnud teie juurde.” (Luuka 11:20)

„Jumala sõrm” viib mõtte Egiptusesse. Seal pidid vaarao targad tunnistama, et nende maagia, tarkus ja pimedad võtted ei suuda seista Jumala ees. Nad ütlesid: „See on Jumala sõrm.” Jumala sõrm murdis Egiptuse uhkuse, kirjutas käsu kivilauale, paljastas, et ükski vaarao ei ole igavene, ja näitas, et orjusel ei ole viimast sõna. Luuka 11 näitab meile uut väljarändamist: Kristus on tulnud murdma pimeduse vaaraod ja vabastama neid, kes olid seotud.

Jeesus ei tulnud vangimaja seinu ilusamaks värvima — Ta tuli uksed avama. Ta ei tulnud pimedusega läbirääkimisi pidama — Ta tuli seda võitma. Ta ei tulnud vaenlaselt luba küsima — Ta tuli omasid tagasi võtma. Sellepärast ütleb Ta kohe edasi:

„Kui vägev relvastatud mees valvab oma elamut, siis on tema vara rahus. Aga kui temast vägevam tuleb ja ta ära võidab, siis ta võtab ära kõik ta relvad, mille peale ta lootis, ja jagab ära tema saagi.” (Luuka 11:21–22)

See on kogu sõnumi süda:

Vägeva juurde on tulnud Vägevam.

Pimedusel on relvi, aga Kristusel on meelevald. Pimedusel on vangistust, aga Kristusel on võtmed. Pimedusel on süüdistus, aga Kristusel on veri. Pimedusel on ähvardus, aga Kristusel on ülestõusmine. Kristlik lootus ei seisa sellel, et inimene on tugev. Kristlik lootus seisab sellel, et Kristus on Vägevam.

2. Tühi maja ei vaja rünnakut — ta vajab ainult uut elanikku

Pärast seda räägib Jeesus rüvedast vaimust, kes inimesest välja läheb, rändab veeta paikades, otsib hingamist ega leia. Siis ütleb ta:

„Ma pöördun tagasi oma majja, kust ma välja tulin.” (Luuka 11:24)

Need sõnad on vapustavad: „oma majja.” Ta ei ütle: „Ma pöördun tagasi endisesse majja” ega „majja, mis kunagi oli minu.” Ta ütleb: „oma majja.” See tähendab: ta peab endiselt maja omaks. Midagi on välja läinud, aga maja ei ole uuele Omanikule üle antud.

Matteuse paralleeltekst ütleb, et ta leiab maja:

„tühja olevat, pühitud ja ehitud.” (Matteuse 12:44)

Maja ei olnud nähtavalt räpane ega väliselt lagunenud. Maja oli pühitud. Maja oli ehitud. Aga maja oli tühi. Siin on vaimulik tõde, mis peaks inimese mällu jääma:

Tühja maja ei pea vallutama — tühja majja kolitakse sisse.

Tühja maja vastu ei pea tulistama, tema ust ei pea maha murdma, teda ei pea piirama. Kui Peremeest sees ei ole, on maja juba ohtlikult avatud. See on tõsine hoiatus kõigile, kes arvavad, et kristlik elu tähendab ainult halvast loobumist. Jeesus ei õpeta siin pelgalt seda, et inimene peab oma elu ära koristama. Ta õpetab, et puhastatud, kuid täitmata elu on kaitsetu.

Tühi religioossus võib põranda puhtaks pühkida — ainult Jumala auhiilgus lukustab ukse. Moraal võib aknad pesta — ainult Püha Vaim täidab toad. Distsipliin võib halva harjumuse ajutiselt välja saata — ainult Kristus võib sisse kolida nii, et vana isand kaotab õiguse maja omaks nimetada.

Kristlus ei ole ainult korrastatud käitumine — Kristlus on uus kuuluvus. See ei ole ainult see, et inimene ütleb patule „ei” — see on see, et inimene ütleb Kristusele „jah”. See ei ole ainult tühi ruum vanast pimedusest — see on tempel, kus elab Püha Vaim. Sellepärast ei ole kõige tähtsam küsimus: „Kas maja näeb parem välja?” Kõige tähtsam küsimus on: kas Kristus elab sees?

Sest tühjus ei jää kunagi kauaks tühjaks.

Tühi tuba on kutse. Täidetud tuba on kindlus. Tühi süda otsib asendust. Täidetud süda puhkab Omanikus.

See ei ole kirjutatud selleks, et haavatud inimest hirmutada. Kui keegi on langenud, võidelnud, komistanud ja nuttes Jumala poole pöördunud, siis Jeesuse sõnum ei ole: „Sinuga on kõik läbi.” Tema sõnum on: „Tule tagasi. Maja vajab Omanikku.” „Seitse kurjemat” ei ole lootusetuse needus sellele, kes igatseb vabadust — see on hoiatus tühjaks jäämise eest. Inimese vastus ei ole enesevihkamine, meeleheide ega ainult tugevam tahtejõud. Vastus on sügavam ja püham:

Vägevam peab sisse kolima.

3. Miks pimedus ei raiska padruneid?

See küsimus vajab selget vastust. Pimedus ei raiska padruneid, sest pimedus ei ründa lõppeesmärgina sinu nõrkust. Ta ründab seda, mida Jumal tahab sinu nõrkuse kaudu kanda. Paulus ütleb:

„See aare on meil saviastjates, et üliväga suur vägi oleks Jumala poolt ja mitte meist.” (2. Korintlastele 4:7)

Savi ei ole iseenesest vargale huvitav. Aare on. Vaenlane ei karda seda, et sa oled saviastja — ta kardab seda, et saviastjas on Jumala aare. Ta ei karda sinu pragusid, vaid valgust, mis võib pragudest välja paista. Ta ei karda sinu minevikku, vaid Jumala lunastust sinu minevikus. Ta ei karda sinu haavu, vaid seda, et Kristus muudab haavad tunnistuseks. Ta ei karda sinu nõrkust, vaid seda, et Jumala vägi saab sinu nõrkuses nähtavaks.

See on põhjus, miks pimedus ei taha, et inimene palvetaks — mitte sellepärast, et inimese hääl oleks iseenesest võimas, vaid sellepärast, et palve ühendab nõrga inimese kõikvõimsa Jumalaga. Miks ta ei taha, et inimene loeks Sõna — sest Jumala Sõna on elav ja vägev. Miks ta ei taha, et inimene andestaks — sest andestus sulgeb kibeduse ukse. Miks ta ei taha, et inimene teeniks — sest teenimise kaudu hakkab Jumala armastus liikuma. Ja miks ta ei taha, et inimene tõuseks pärast langemist — sest ülestõstetud inimene hakkab tunnistama armust.

Kui põrgu tulistab, siis ta ei kiida sind — ta kardab Jumala tööd sinus. Kui pimedus teeb müra, siis ta ei tõesta oma võitu — sageli paljastab ta oma hirmu. Kui vaenlane süüdistab, siis ta tahab varjata seda, et Kristuse veri räägib kõvemini.

Iiobi lugu näitab seda selgelt. Kui saatan astub Issanda ette, ütleb ta Iiobi kohta:

„Eks Sa ole teinud tara ümber tema ja ta koja ja kõige ümber, mis tal on?” (Iiobi 1:10)

See lause reedab vaenlase. Ta oli piire uurinud, tara katsunud ja märganud, et Iiobi ümber on kaitse. Miks just Iiob? Sest Iiobi elus oli Jumala kartus, ustavus ja õnnistus. See ei tähenda, et Iiob oleks kannatanud sellepärast, et ta oli halb. Vastupidi: Piibel näitab, et Iiobi kannatus ei olnud lihtne karistus, nagu tema sõbrad ekslikult arvasid. Iiobi lugu õpetab meid olema ettevaatlikud kergete seletustega.

Just siin peab iga õpetaja, pastor ja kuulutaja olema alandlik: me ei tohi kannatavat inimest süüdistada. Me ei tohi öelda igale haigele, väsinule või murtule: „See on kindlasti vaimulik rünnak.” See oleks hoolimatu. Aga me ei tohi ka eitada, et mõnikord tõuseb tõeline vastuseis just siis, kui Jumal ehitab.

Nehemja raamatus oli sama põhimõte. Niikaua kui Jeruusalemma müürid olid varemeis, pilgati. Aga kui müür hakkas kerkima, tuli vastuseis tõsisemalt. Vaenlane ei rünnanud varemeid — ta ründas ehitust. Kui sinu elus hakkab midagi Jumala armust üles tõusma — palve, pühadus, teenimine, andestus, valgus, kutsumus, armastus — siis ära ehmu, kui tuleb vastuseis.

Torm ei tõesta alati, et oled valel teel. Mõnikord tõestab torm, et sa ei ole enam paigal vangimajas. Aga ära tee ka vastupidist viga: torm ei tõesta automaatselt, et kõik sinu elus on õige, ja vaikus ei tõesta automaatselt, et kõik on tühi. Jumal annab mõnikord rahuaja, ja rahuaeg on püha kingitus.

Seepärast ei ole tark küsimus ainult: „Kas minu vastu tulistatakse?” Tark küsimus on: kas ma kuulun Kristusele?

4. Kui sina oled ainus valvur, väsib maja lõpuks ära

Jeesuse sõnad relvastatud vägevast mehest avavad ühe sügava tõe inimese piiratusest. Kui tugev mees valvab oma maja, on tema vara mõnda aega rahus. Aga Jeesus ütleb: kui tuleb temast vägevam, siis langeb tema kaitse. See on pilt kõigest sellest, mille peale inimene oma turvalisuse rajab.

Tahtejõud võib olla tugev, aga ta väsib. Distsipliin võib olla vajalik, aga ta pole päästja. Mõistus võib olla terav, aga ta pole lunastaja. Kogemus võib olla suur, aga ta pole Jumal. Enesekindlus võib seista kaua, aga tormi ees praguneb ta lõpuks. Kui inimene on oma maja ainus valvur, siis on küsimus vaid ajas: millal ta väsib?

Inimene ei ole loodud kandma oma hinge igavest turvakoormat üksinda. Inimene ei ole loodud olema iseenda lunastaja, iseenda tulemüür, iseenda tempel ja iseenda jumal. Parim kaitse ei ole see, et sina valvad paremini. Parim kaitse on see, et maja kuulub Vägevamale.

Ja see Vägevam on Kristus. Tema seisis kõrbes kiusaja ees ja ei langenud. Tema rääkis tormile, ja torm vaikis. Tema puudutas rüvedat, ja rüvedus ei kandunud Temale — Tema pühadus kandus rüveduse vastu. Tema astus surma sisse ja tuli välja elavana. Tema kandis risti, aga rist ei hoidnud Teda kinni. Tema pandi hauda, aga haud ei suutnud Teda säilitada.

Kristus ei tulnud pimedust taltsutama — Ta tuli seda võitma. Ta ei tulnud vangimajja remonti tegema — Ta tuli vangid välja tooma. Ta ei tulnud röövliga jagama — Ta tuli röövitu tagasi võtma. Matteuse 12:29 ütleb:

„Kuidas võib keegi minna vägeva majja ja riisuda ta vara, kui ta esmalt ei seo vägevat?” (Matteuse 12:29)

See on Kristuse võidutöö. Rist ei ole ainult ohver meie süü eest — rist on ka võit pimeduse üle. Kolgata ei ole Jumala kaotus; see on koht, kus armastus näis nõrk, kuid purustas surma õiguse.

Paasaööl Egiptuses ei päästnud Iisraeli maju tugevamad lukud ega targemad valvurid. Neid päästis Talle veri uksepiitadel. Veri uksel ütles: see maja on märgitud. See maja on ostetud. See maja kuulub teisele Omanikule. Hävitajal ei ole viimast õigust siseneda. Just seda kuulutab evangeelium: inimese kaitse ei alga tema tugevusest, vaid Kristuse verest. Me ei seisa Jumala ees sellepärast, et meie maja on laitmatult puhas, vaid sellepärast, et Talle veri räägib meie eest.

Psalm 127 ütleb:

„Kui Issand ei ehita koda, siis näevad ehitajad selle kallal asjata vaeva; kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu.” (Psalm 127:1)

See ei tähenda, et valvur ei pea valvama. See tähendab, et valvur ei tohi arvata, et tema on Päästja. Kristlane valvab, aga mitte hirmust. Kristlane sõdib, aga mitte oma võidu nimel. Kristlane seisab, aga mitte enda jõus.

Me ei sõdi selleks, et Kristus võiks kunagi võita. Me sõdime sellepärast, et Kristus on juba võitnud.

5. Täidetud maja ei seisa seetõttu, et tormi pole — ta seisab, sest Jumal on sees

Mis on siis maja, mida ei saa röövida? Mitte see, millel on kõige ilusam välisilme, mille peremees räägib kõige valjemini, millel on kõige paksemad uksed või mille elanikud ei tunne kunagi nõrkust. Seisab see maja, mille Omanik, Müür ja Aare on üks ja seesama Issand. Sakarja kaudu ütleb Jumal:

„Mina ise olen temale tulemüüriks ümberringi ja auhiilguseks tema keskel.” (Sakarja 2:9)

See on üks kaunimaid tõotusi kogu Pühakirjas. Jumal ei ütle ainult: „Ma annan sulle valvuri”, „Ma tugevdan su ust” või „Ma parandan su lukud.” Ta ütleb: Mina ise olen tulemüür ümberringi ja auhiilgus keskel. See tähendab: Jumal ei ole ainult maja abiline — Ta on maja kaitse. Ta ei ole ainult külaline — Ta on Omanik. Ta ei ole ainult kingituste andja — Ta on Aare ise. Kui Jumal on maja Müür ja Jumal on maja Aare, siis peab varas aarde kättesaamiseks murdma läbi Aarde enda.

See on põhjus, miks Jeesus käsib koguda aardeid taevasse:

„Kuhu vargad sisse ei murra ega varasta.” (Matteuse 6:20)

Taevaline aare ei ole varastamatu sellepärast, et inimene on seda hästi peitnud. Taevaline aare on varastamatu, sest see on Jumalas. Jeesus ütleb oma lammaste kohta:

„Keegi ei kisu neid minu käest ära.” (Johannese 10:28)

See ei ole ilus soov. See on Kuninga tõotus. Kui Kristus hoiab, siis ei kuulu viimane sõna tormile, süüdistajale, langemisele ega hauale.

Jeesus rääkis majast, mis oli ehitatud kaljule. Vihm sadas, veevood tulid, tuuled puhusid ja sööstsid vastu seda maja. Aga maja ei langenud. Miks? Mitte sellepärast, et tormi ei tulnud, et tuul oli nõrk või et vihm oli viisakas. Maja jäi seisma, sest alus oli Kalju.

Kristlase tugevus ei ole tormivabadus. Kristlase tugevus on Kristus.

Kui Issanda auhiilgus täitis Saalomoni templi, ei suutnud isegi preestrid sinna sisse minna. Kui isegi pühitsetud teenrid ei saanud siseneda auhiilgusega täidetud kotta, siis mida teeb pimedus majas, mille Püha Vaim on täitnud? Paulus ütleb:

„Eks te tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel?” (1. Korintlastele 6:19)

Jumala eesmärk ei ole teha sinust lihtsalt paremini käituv inimene. Ta tahab teha sinust templi. Mitte lihtsalt koristatud tuba, vaid templi. Mitte lihtsalt vana pimeduse puudumine, vaid Püha Vaimu ligiolek. Mitte lihtsalt ilusam fassaad, vaid auhiilgus sees.

Ja see täitumine ei ole ainult üks hetk minevikus. Paulus ütleb: „Saage täis Vaimu” (Efeslastele 5:18) — see tähendab: laske end üha täita. Maja täidetakse iga päev. Sõna süütab lambid. Palve avab südame Kojaomanikule. Ülistus muudab õhu. Osadus tugevdab seinu. Meeleparandus hoiab ukse selgena. Teenimine paneb elu voolama. Armastus näitab, et majas elab Kristus.

Tühi tuba ütleb: „Siin on ruumi.” Täidetud tuba ütleb: „Siin elab Issand.”

6. Meeldejäävad tõed majale, mis tahab seista

Kui pimedus hirmutab, pea meeles: põrgu ei raiska padruneid tühja maja peale.

Kui vaenlane süüdistab, pea meeles: veri uksepiitadel räägib kõvemini kui süüdistaja ukse taga.

Kui torm tõuseb, pea meeles: torm ei otsusta maja saatust — alus otsustab.

Kui sa väsid valvamast, pea meeles: sa ei ole oma maja päästja. Kristus on Kojaomanik.

Kui vana pimedus koputab, ütle usus: siin ei ole enam vaba tuba. Siin elab Issand.

Kui vaenlane ütleb: „Sa oled ainult savi,” vasta: jah, aga aare on Jumalast.

Kui põrgu ütleb: „Ma tulen tagasi,” kuuluta: Vägevam on juba sisse kolinud.

Kui pimedus ütleb: „See maja on minu,” vastab rist: see maja on ostetud.

Kui hirm küsib: „Kes sind kaitseb?” vastab Sakarja tõotus: ümber on tulemüür ja sees on auhiilgus.

Kui süda küsib: „Kas ma pean ise vastu?” vastab evangeelium: maja ei seisa sellepärast, et mina olen tugev; maja seisab, sest Kristus on ustav.

7. Alandlik kutse: anna maja Kojaomanikule

Selle sõnumi eesmärk ei ole panna inimest uhkelt ütlema: „Mind rünnatakse, järelikult olen ma eriline.” Ei. See oleks vale tee. Õige tee on öelda alandlikult: „Issand, kõik hea minu majas on Sinu oma. Kui siin on aare, siis oled Sina selle pannud. Kui siin on valgus, siis on see Sinu valgus. Kui siin on kaitse, siis oled Sina Müür. Kui siin on elu, siis oled Sina Elu.”

Kristlik julgus ei ole ülbus — kristlik julgus on alandlik kindlus Kristuses. Me ei hoople rünnakutega, ei otsi pimedust ega ehita identiteeti vaenlase tähelepanu peale. Me ehitame Kristusele. Kui vastuseis tuleb, siis me ei kummarda hirmu ees. Kui rahu tuleb, siis me ei uinu tühjusesse. Kui langeme, siis me ei jää maha. Kui tõuseme, siis me ei kiitle endaga.

Me ütleme: „Issand, täida maja.” Täida see Sõnaga, palvega, ülistusega, osadusega, teenimisega, meeleparandusega, armastusega — täida see oma Püha Vaimuga.

Sest tühi maja on kutse. Täidetud maja on kindlus.

Kokkuvõte: viimane sõna kuulub Kojaomanikule

Täna ei küsi Jumala Sõna kõigepealt, kui ilus on sinu maja väljastpoolt. Ta küsib: kes elab sees?

Kas maja on ainult pühitud või ka täidetud? Kas uksel on sinu nimi või Talle veri? Kas alus on liival või Kaljul? Kas aare on maa peal või Jumalas? Kas valvur oled sina üksi või on Issand ise sinu Müür?

Pimedus võib koputada. Torm võib tõusta. Süüdistaja võib rääkida. Vana hirm võib proovida tagasi tulla. Aga kui Kristus on Kojaomanik, siis ei kuulu viimane sõna vargale. Viimane sõna ei kuulu pimedusele, minevikule, langemisele, tormile, hirmule ega hauale.

Viimane sõna kuulub Kojaomanikule.

Tühja maja ei pea ründama — sinna kolitakse sisse. Täidetud maja võib sattuda rünnaku alla — aga Issanda valvatud maja seisab. Sest tema ümber on tulemüür. Tema sees on auhiilgus. Tema uksepiitadel on Talle veri. Tema aluseks on Kalju. Tema Omanik on Kristus.

Pimedus ei raiska padruneid tühja maja peale. Aga Kristusega täidetud maja ei seisa padrunite puudumise tõttu. Ta seisab sellepärast, et Vägevam on sees.

Ajastust ajastusse. Aamen.

Lõpupalve

Issand Jeesus Kristus, Sina oled Vägevam, kes tuli ja võitis vägeva. Sina oled Talle veri meie uksepiitadel, Kalju meie maja all, tulemüür meie ümber ja auhiilgus meie keskel.

Ära lase meil leppida tühja, pühitud ja ehitud eluga. Täida meie elumaja iga tuba oma Sõna, oma Vaimu, oma valguse, oma pühaduse ja oma armastusega. Täida meie mõtted tõega, meie süda usuga, meie kodu rahuga, meie suu palve ja ülistusega, meie käed teenimisega ja meie elu Sinu ligioluga.

Õpeta meid eristama vaimulikku vastuseisu inimlikust väsimusest. Õpeta meid katsuma vaime, aga mitte elama hirmus. Õpeta meid otsima abi, kui hing või ihu seda vajab, ja mitte kunagi häbenema nõrkust, mille keskel Sina võid oma väge ilmutada.

Kui meie jõud lõpeb, ole Sina meie jõud. Kui meie valvsus väsib, ole Sina meie Valvur. Kui meie usk väriseb, hoia Sina meid oma käes. Kui vaenlane süüdistab, kõnelgu Sinu veri kõvemini.

Issand, kirjuta oma nimi meie uksele. Ela meie sees. Valitse meie majas. Ole meie Müür. Ole meie Aare. Ole meie Au.

Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au — nüüd, alati ja ajastust ajastusse.

Aamen.